Muutus vaid,
Vist muutus minus.
Pettus vaid,
See pettus sinus.

Viimased päevad,
Nii kiirelt mööda läevad.
Horisondil paistab uus valgus.
Minu, uus algus.

Head aega,
Ei oota ma enam valget laeva.
Lähen ma nüüd edasi,
Tasa ja vaikselt, sedasi.

Mis öelda oskan ma.
Ei jaksa enam siin ma puhata.
Teed mis oot'vad mind nüüd ees.
Kasvan jälle üles, olen uus mees.

Tiivulised,
Sinised ja triibulised.
Kirjutan ma teile taas.
Siis, kui olen teises maas.

Sinu kurbus on peidetud kuhugi silmade taha.
Näeb seda siis, kui pilgu pöörad maha.
Seal on kõik need mineviku lootused.
Helgema tuleviku helged lootused...

Kurbus on peidetud sinu silmade taha.
Paar sõbralikku sõna ja sulad kui vaha.
On vaid vaja tunda meeletult rahu.
Nii palju, et see vist südamesse kõik ära ei mahu...

Ootasid ju sa kõike ees,
Sulistasid külmas kevadises vees.
Hõikasid ja naersid vaid, et tuleb suvi!
Kuigi vaevult oli äsja sulanud ju lumi...

Ootame aina aga rõõmsat meelt,
Mitte sapist, halvavalt, teravat keelt...
Ning paremat homset ju loodame.
Unistusi aina tilga haaval joodame.

Sinu kurbus nüüd on peidetud, silmade taha.
Sa ise ju tead, seda tunnistada enam ei taha.
Õnn mis kunagi ootas sind nende uste taga,
On veel seal – ära seda maha maga.

Ootasin midagi,
Mida oodata polnud mõtet.
Ta ju kasutas,
Ikka seda aegumatut võtet.

Mõtle vaid,
Ja kasuta pead.
Kas oled valmis,
Kordama kõik need vead?

Kes seal on,
Ja kes seal tuli...

Ma tulin sealt, kust lumesadu.
Kust täpselt, seda ära palu.
Olen praegu ju siin. 
Loputa alla kurgiga see viin.

Ära lolle küsimusi küsi.
Ära jookse ära, siin vaid püsi.
Vaata mulle sügavalt, silma.
Ma ei ole siin, ja ei too ilusamat ilma.

Täna siin ja homme läinud.
Pole Roomas kaua käinud...
Õrnad linnu tiivad,
Mind edasi viivad...

Ära küsi asju mida ma ei tea.
Ära palu, et sind kunagi alt ei vea.
Ära küsi kas homne päev on kole...
Kas olen siin, või mind siin ka pole...

Päikeseratas ennast veeretab,
Me nina all ta keerutab.
Mis ka toob see homne päev..
Sellest järgmine ju mööda läeb.

Tuul mind ringi puhub,
Järgmine laine, kuhugi rannale uhub.
Kustutamatu iha,
Ning ammu surnud viha..

Kui väsimuse võiks ma võita,
Ning maailma äärele sõita.
Et saaksin ennast välja puhata.
Palun tule, mind sinna juhata.

Tasa, vaikselt sa silmad sule.
Las päikse kuumus hinges taas sütitab tule.
Vabalt naerata, otse kui hull.
See võimalus ja õigus täitsa olemas sul.

Soe lõuna tuul mind emba.
Mine müts, kaugele lenda!
Sinises soojas merevees,
Istub kere terve päeva sees.

Las mõtteid tuleb uusi vaid.
Ja silmad näeksid uusi maid.
Ja vaheldust nad pakuksid,
Minu taldu lakuksid!

Vahel tunnen ennast koduta.
Maailmajünger, mõistuseta. 
Vahel olen kindla tundeta,
Piirid häguseks muutuvad pimeduses.

Õnn mis hoovi peal ootas kunagi,
On ära kolinud, vist soojale maale. 
Vaikselt kripeldab sees mingi asi.
Ta nime ei ütle, pomiseb vaid.

Siin naha all tihti tühjus leiab end.
Mõtlematud sõnad ning surnud lind.
Oodates seda hetke, 
Mis aina kaugemale nihkub.
Tulevik,
Millal saab sinust olevik...

Vahel hirmunult ma silmad sulen.
Süda on valus ning tunnen kuidas vaikselt suren.
Hirmunult ma vaata ringi ning vaikus leiab,
Mind siit mõtetes jälle uuesti.

Vahel tundub, et tuul on vaibund.
Vahel söövitav vaikus pelgupaika annab.
Vahel sööb ta seest mu tühjaks.
Vahest on homsel päeval vahet...
Vahest ikka eitan pahet...

Vaikuses kus leian end,
Saab alguse mu hinge lend.
Põgenen ma vaikselt ära.
Sinna, kuhu ei paista päiksesära.

Kui tundub sul, 
Et see ongi sinu surmavalss,
Siis võibki juhtuda just nii,
Et elu selle ette kandis.

Kui tundub,
Et lähenemas on viimne tund,
Kui puhkab hing ning sajab laia lund,
Siis võibki olla et õigus sinul on.

Iga aeg, 
Ei kesta igavesti.
Aeg tuleb
Ja aeg ta läheb. 

Vaikuse aega on antud ju vähe.
Pöörled ja pöörled.
Kuid kohale ei jõua. 
Peapöörituses aeg ta lendab.

Lumehelves,
Mis huultel sulab sul,
On märk sest ajast,
Viimasest.
Hingeõhk, mis aurab veel,
Kui hing ise on juba poolel teel.

Kardin sulgub.
Ohe vaikselt veel kuuldub.
Kas päev on ilus või kole,
Vahet sinule enam ju eriti pole.
Nüüd on tuhmund pilk.
Ning lõppenud vaenulike ilk.

Vist ei mõista,
Ma kunagi sind.
Ilmselt mõistusest 
Vaid vajaka jääb.

Kuula vaid, 
Oma südame häält.
Mis sa kostad,
Mis sosistad sa säält...

öelda ma proovin, 
Kuid öelda ei saa.
Mõelda ma proovin, 
Kuid ei suuda mõtelda.

Sinu naer,
Mu kõrvades veel kõlab.
Seda peast välja visata,
Ei suuda ma. 

Ta ütles.
 Ole tasa.
Vaikselt viipas.
  Mine ära.

Tuul, ta paitas. Ning õhk nii kõle.
 Vaikus mis aitas. Ole tasa...

Päev mis tuli. Ja endasse ära lõppes.
 Hääl mis sul sumbus, enne kui sündis.
Pööra ära pea. Pööra maha pilk, kinni.
 Ole tasa

Pungast õis tekkis. 
 Parem ole tasa.
Mõtted sul ju mõttetud.
  Ole tasa.

Matsin maha mõtted, enda arvates ausad võtted.
 Head aega. Ole tasa.
Head aega? Mul hakkas paha.

Pööran lehe, järgmise täidan.
Kust tuli päike, kus ta kadus?
 Ole tasa. Palun mine...

Jooksen. Ja jooksus vaim vist väsis.
Kadus tee ja kadus siht.
 Mine ära... Ole tasa...
Eksisin. Kaugele. Tuul veel sosistab. 
Mul kõrva vaikselt. 
  Ole tasa. Mul lihtsalt paha...

Õhtune tund juba astunud on ligi.
Pikaks veninud on varjud.
Päevasoojus omas vaikuses ta kaob.
Päevavalgus varsti magama ta lä'eb.

Kinni sest hetkest veel hoian.
Kuid sekund kukub.
Järgmine juba hukub.
Ei, kinni hoida ma ei saa.

Vaikset linnulaulu, 
Nüüd kuulvad mu kõrvad.
Silmad tõstan,
Et tervitada öötaeva esmast tähte.

Soojus, kus sa kaod?
Valgus, miks pimedus müüri taha sind laob?
Iga päev ju aina kordab endist,
Lõpeb laul ja kukub kägu.
Selles mängus vanemaks vaid muutub minu nägu.

Täiskuu valgus,
Täida pimedat maailma sa.
Näita, kuhu poole tuleks rutata.
Sest praegu paigal hing ei püsi.
Tõmbleb, nagu metsas uitav susi.

Öövalgus, sa mu tähte nüüd näita.
Ööpimeduses selle küünla võiksid ju läita.
Mu täht, teise maailma sa mind ju viid.
Kus on karda, ning kus on hiid.

Vist luuletajate aeg on läbi. 
Ja mina olengi see kännust kaugele kukkund käbi.
Vaata peegli,
Kellelegi see jutt ei meeldi.

Tõsta pea,
Ja soengu pähe sea.
Astu tööle.
Tislerina tee punaseid toole.

Ära oma aju kuluta.
Ega see ju kedagi tõsiselt ei huvita.
Ole parem vait.
Nurgas, on sinu paik.

Õhtul kell kümme magama mine.
Et taas hommikul tõused, ise.
Und sa millestki ei näe.
Paradiisi sa ööseks ei läe.

Unusta oma mõtted.
Ideed ja mõistuse karate võtted.
Sinu töökäsi vajab riik.
Fifty-sixty, vat see on viik.

Ma olin siin.
Voolas jutt ja voolas viin.
Ma polnud kaine.
Kuid olin siin.

Ma olin siin.
Ja jutuvada,
Käis ikka sama rada.
Et elu on jube lits.
Ehk siis, võta veel üks pits.

Ma olin siin.
Ning puhus tuul.
Külmund sõnast oli minu huul.
Seisin vaikselt.
Seisin selgelt.

Ma olin siin.
Sulas lumi.
Tuli suvi.
Päike paistis.
Kuid hirm mind haistis.

Ma olin vist siin.
Kunagi.
Kuidagi midagi lubati.
Ootan vist natukene veel.
Kas see on algus,
Või olen poolel teel.

Keegi kunagi mind vist nägi.
Kas otse mind, või minust läbi.
Kas olemas ma kunagi ka olin.
Või lihtsalt vaikne kevadoja solin...

Kas oli viiv,
See peatus siin.
Kes seda pilti küll hoidis õhus.
Kas olin siin, kas olin lõbus...
Ole vait,
Tasa tasa.
Sealt see läebki,
Metsarada.

Päike tõusis,
Maja taga.
Istusin üksi,
Istusin tasa.

Sealt läks tee,
Üks väike rada.
Kui seal kõnnid, 
Siis oled vaba.

Päike tõusis,
Maja taga.
Istusin seal,
Istusin maha.

Kukla suunas,
Asjad ununevad.
Sinna nad me jätame.
Seal nad ajaga segunevad.

Päike paistis,
Maja taga.
Tõusin püsti.
Tahtsin olla vaba.

Keegi naeratas,
Keegi hüüdis.
Kuskil kisades,
Nalja teha püüdis.

Päike loojus,
Maja taha.
Oli vist aeg.
Ootas mind hoopis raba...

Ära küsi, 
sest vastust ei tea.
Mis on halb,
Mis on hea.

Kuskil halluse piiril,
Vist kõik me vireleme.
Õnnelikus teadmatuses,
Ringi kolame. 

Küsimusi vist palju sai,
Maailm ju nõnda suur,
Nõnda lai...
Vastuse vist võlgu jäid...?
Nüüd vist viimnegi hing on läind...

Ära rohkem küsi.
Sest mõtted sul,
Ju peas ei püsi.
Mis täna ütlen, 
Sul homme meelest pühitud.
Pole vahel võrdsed,
Need mõistuse ühikud.

Tule tuul ja puhu ära,
Kogu see pask,
Ja kogu see kära.
Selgeks mulle palun kohe tee – 
Mis küll ootab meid teispool selle vee...

Ma ei küsi rohkem,
Sa ei vasta..
Mõistust tuulde, 
Lihtsalt ei tahaks lasta.
Tarkust lihtsalt ammutan.
Kui oma mõistust tükk-tükilt lammutan.

Vaikus vaikis.
Ja nõnda ta kisendas.
Pimeduses vastu sillerdas.

Kõrvad valust valusad.
Nad liiga hästi seda kõike tunnevad.
Nurga taha peidan ja ennast varjun.
Võib olla selle valuga kord harjun.

Vaikus vaikis.
Ja kogu toa ta sellega täitis.
Pimeduse lausa põlema ta läitis.

Silmad on väsinud nägemast.
Järgmist koledust tunnetamast.
Ole tasa, ole tasa.
Siis pole sul nii väga paha...

Karjun, ma karjun,
Kuid häält ei tule.
Vaikus minu sees,
Nagu auk sinises vees.

Kuula mu kisa,
Kuula mu häält.
Need sõnad ju ikkagi,
Ka midagi väärt.
Loe sõnu minu suult,
Nagu valgust tõusvalt kuult.

Hääl on vaikne, nõnda tasa.
Neid sõnu ma ütlen, see pole ju paha.
Vaata korra siia, vaata taha.
Et ei unustanud, sa midagi hoopis maha...

ma suitsetasin su näo siniseks.
ja sa naersid.
Sa naersid tasa vaid...
 
juttu ma puhusin
ja suitsu.
ja sa naersid
naersid sa vaid.
 
ja ma magasin kaua.
linnud ammu juba põllult tagasi.
ning vaikselt olid sa kadunud.
sa kadusid vaid.
 
ma kaotasin pea.
ja paha oli. nii paha.
ja su naeru kõrvus kuulsin vaid.
sa naersid vaid.
 
pöörasin tagurpidi kõik kivid.
ja otsisin läbi kõik mülkad.
sa olid kadunud.
sa kadusid vaid...
 
sinine kuu mind soost veel leiab.
olen kadunud. metsas vist elangi taas.
kuni leian sinu.
kui leiaksin vaid...

Unista väiksest unest,
Ja sinisest sulavast lumest.
Kuulata nüüd hetkeks vaid.
Kas sellest kohe aru said?

Mööda merd,
Ma kannan vaid verd.
Sa võtsid minu mõtte.
Toime panid sa mõtlematu võtte.

Aeg vaid kulub,
Ja see kulutab mind.
Rahutu on meel.
Ja rahutu on hing.
Mida homsest ma ootan?
Mida peaksin ma lootma?

Raske pea veel padjale nüüd vajub.
Kogu see maailm kaob ning ära hajub.
Lahti teen ma uue kanali.
Seda pikisilmi ootan ka alati.
Lainete vahel.
Olen kaugel lahel...

Kusagil tee peal,
Sa ütlesid tere.
Ning ma värisesin üle terve kere.
Pöörasin tol hetkel pea. 
Enda teadmata tegin esimese vea.

Pöörasin teelt,
Et kasta oma kuiva keelt.
Torkasin selle sulle suhu.
Lühike, ja selge lugu.

Munakivi tänavad,
Talvel nõnda libedad.
Ja pilgud nii kribedad.

Keegi kusagil hüüab mu nime.
Pööran ringi,
Kuid õues on pime
Sinu kätt tunnen oma kehal.
Täitsa vabalt lasen sul seda teha.

Hääled öös,
Nii lõbusad on koos.
Kuid näha pole kedagi.
Vaid häält, ning vaikset sedagi.

Udu sees,
Ära soola endale silma puhu.
Sest see päike mida näed,
Kas tead et puhtaks peseb
Tema sinu käed?

Kas kindlalt kõike näed sa selgelt,
Ning tulevikku,
Nõnda helget.
Et kaotad pea.
Ning kõik see tulev, hea,
Kaugeneval metsarajal,
Pisaratena vaid alla sajab...

Ära karda,
Ära mõtle.
Ära pelga,
Ära kõhkle.

Astud sammu,
Astud kaks.
Kõik muutub ikka vaid imelikumaks...
Udu sees sa kaotad pea.
Aru enam ei saa – mis on hea.

Selgelt näen,
Et vaikselt ära kaon.
Udu sees,
Vist sulistan hoopis soolavees...

Aega raiskan,
Ja see raiskab mind ära.
Venitan veel mõtetega,
Õige hetke ootamisega.

Aega lihtsalt tapan,
Ja sekundid venivad.
Kiiret ju mul kuhugi pole.
Vahelduseks,
Päris tore...

Nädalavahetus,
Iga tööpäevane igatsus.
Ja kui sa korra kätte jõuad,
Sama kiirelt ka ära sõuad.

Sinu lihtsalt ära raiskan.
Kalendri ja asjad segi paiskan.
Lihtsalt ringi logelen,
Igavuses kogelen.

Ja varsti juba kuugi taevasse sõuab.
Siis,
Kui õhtutund kord kätte jõuab.
Ja nii sa siis ära tilgud.
Nagu merre kaovad silgud...

Plaane ei ole ja ka ei tee.
Hoopis potile panen keema vee.
Ja vaikselt mõtetesse kaon.
Veel tükikese suhkrut teesse laon.

Väsimus.
Mitte mingi põnevus.
Või uus.

Kõike seda olen ju
Kord korra järel näinud.
Neid radu
Tuhandeid kordi käinud.

Väsimus.
Elust tüsistus.
Ja kevadise lilleõit.
Ei näe vist ennem kui on ärasõit...

Päikesesära,
Sind igatsen ma väga.
Ning kui ära puhub mind
Põhjatuul.
Lausub sinu nime,
Minu huul.

Minu koduks tähistaevas.
Minu rõõm ja õnnelaegas.
Ära pööran ennast sellest linnast.
Keeldun täitsa sellest hinnast.

Neid radu ma enam ei käi.
Kas veel midagi ütlemata jäi...?
Kes märkab see teab.
Võib olla järgmise sammu,
Veel teise ette seab.

Viirastus,
Läbi kauge udu.
Palun siia tule vaid.
Ära kõnni mööda kaugeid maid.

Viirastus,
Sa tutvus uus.
Kohe minu südame sa ära sõid.
Kuigi olid siin ju viivu vaid...

Punane.
Ja mitte kordagi tusane.
Pimeda öö keskel mu väike valgus.
Pimedas öös – üks väike algus.

Ära küsi küsimusi.
Parem anna veel üks musi.
Kui lähened.
Kui tuled, oled.
Ja kaugened.

Läbi prisma mitut värvi.
Kuid punane – ei aja kunagi mind närvi.
Viirastus...
Tuleks juba õhtu uus.
Sind ma liiga harva näen.
Ja sellest vaikselt hulluks läen...

Läbi põlenud maa,
Astub hing mul edasi, 
Suunata.
Aeg vist lihtsalt läbi sai.
Ning juunist saigi 
Hoopis mai.

Läbi põlenud maa.
On külm mul hingata.
Arvasin et selle mäe taga,
Pole enam nii paha.

Aga vastused aina kaugemaks jäid.
Armastus – nii harva sa siit läbi käid.
Proovisin vist haarata ma haaramatust.
Uskuda paremat uskumatust.
Sa olid siiski veelgi parem.
Ja mina – ikka halvem.

Läbi põlenud maa,
On üksi raske kõndida.
Hoian veel kinni omi käsi.
Aga eks see hing ka peagi väsi.

See ma olen.
Luuletaja,
Igavene unistaja.
Arvan et siia maailma,
Olen lihtsalt ära eksinud ma..

Vaata üles ja kaugele,
Tähistaevas paistvale kirkale tähele.
Sealt vist olen mina.
Kuidagi ikka sinna poole tõmbub minu nina...

Ma olen sealt,
Kus on unistajate saar.
Mõtlejate võidukaar.
Sõdu pole seal kunagi peetud,
Ega laipu põldudele mädanema veetud.
Ja võidab see,
Kel lõpus on rohkeim mõtteid.

Koju tahan ära.
Väsitab mind see mõttetu kära.

Ei too see päike,
Enam lund.
Ja ka tähtede soojus,
Mingisugust und.

Tund hakkab olema juba hilja.
Välja veel venitan selja,
Lootes ja oodates,
Et olevus lihtsalt muutub.

Kõrged müürid ehitanud olen.
Peeglisaalis peeglite taga peidus olen ma.
Läbi enam murda ei suuda,
Meel ennast enam nii kergelt ei muuda...
Südames veel tuksub vabadusepüüd.
See vist ongi minu hinge viimne hüüd. 

Ära olen kadunud oma näo taha.
Kõik tunded ammu olen matnud mina maha.
Soomülkasse need sügavale uputasin.
Soola vaid peale raputasin.

Kuid tunne ei sure.
Kaasneb vaid üks mure.
Elupäevad lõpuni üksi veerevad,
Eri maailma erivalgused mul silmi ees pöörlevad.
Rahu vist enam ei leia.
Meelt ma veel ei heida...

Kes tõmbaks need paksud müürid maha.
Kes vaataks mind nende takistuste taha?
Või tõesti polegi kellelgi enam tahet.
On mind või pole – sel pole vahet.

Kaks sõna.
Vist lause kokku said?
Mida veel kirjutada...
Raske,
Kuid midagi ütlema peab.

Pole kerge,
Lihtsalt viisakas olla.
Järgmine rida,
Üks rida lihtsalt vahele...

Rohkem midagi ütlema ju ei pea.
Maailm on ju selline,
Muud me ei tea.
Kauged tunduvad ju unelmad.
Ja arvad,
Et on aega neid jahtida.
Millalgi hiljem.

Head aega,
Sinu nimi.
Ja kirja lõpp...

Ikka veel sulen silmad,
Lootes et korra taas siin sa oled.
Kuid viisakusest vaid,
Jagad lahkelt maid...

Head aega,
Ja kirjutan jälle.
Ning sina,
Oma kolm rida kokku venitad...
Viisakus meis veel ei sure.
See vist ongi minu põhimure...

Tasa.
Kuula, mul vist paha.
Ei oska enam öelda välja,
Et on nii valus.

Tasa.
Rääkida ma ei jaksa.
Vaata siia.
Lase vaikuses olla kõik see hea.

Tasa.
Pea vist ringi käib.
Ja maailm udune ta paistab.
Küüntega veel kinni hoian.
Läbi raiun.
Nagu rong,
Valel teel...

Tasa.
Mul on vist paha.
Kuula vaikust.
Mu kõrval vaid,
Palun ole sa.

Eile.
Kõik teisiti paistis meile.
Eile.
Kaugemal oli eile.

Homne päev oli mägede taga.
Ole tasa, lihtsalt edasi maga.
See oli eile. 
See oli meile...

Metsa taga,
Päev ta tõusis.
Tasa tasa.
Uni oli magus,
Kuid päike aina ruttas.

Ei tahtnud ju,
Et tulevik nõnda kiirelt kätte jõuab.
Oleks nagu paigal,
Aga aina edasi sõuab.
See aeg.
Sündimata mõtete aed.

Varsti taas tänane päev,
Eilseks muutub.
Tõusev öö ta kaugele uhtub.
Jõelaevaga ta kaugele sõidab.
Kindalt oma koha ajaloos ta võidab.

Ja täna oli eile.
Nii paistis see ju meile.
Silmad avan, 
Kuigi arvan et vaikselt magan.
Öö paistab külm ja jahe.
Aga uni – soe ja mahe.

Kusagil nurga taga,
Seal kus keegi kunagi ei maga,
Ootab meid õnn või õnnetus.
Tuleviku vaiksed hääled,
Ja tema arusaamatud keeled.
Sosistavad kõrvu nii mõndagi.

Aga meie oleme surelikud.
Aru ei saa, aga ikka oleme õnnelikud.
Me naerame, ja nutame.
Sosin meie ümber vaikseks kunagi ei jää.

Meie teadvus,
Vaid meiega kulli mängib.
Ta teab et meie ise ei tea.
Ära kaotame endi vea.

Otse nurga taha palun vaata.
Enne jalga tõmba saapa.
See väike tuli,
Mis eile üksi ära suri,
Saladuse meile jättis.
Enda alla ta selle mattis.

Kostis hõige:
Kust me teame mis on õige?
Kas valelikkust me oodata ei saa,
Nüüd kui vaikselt surnud ta?

Kusagil kaugel, nurga taga,
Ootab tulevik, võib olla vaga.
Homset päeva me ju ette ei näe.
Aga ootavalt ette sirutame me käe.
Palun, tule!
Ära enne ära sure!
Tule palun siia!
Lase mind koos sinuga, ära viia...

Muud me ei oota.
Polegi vist muud loota.
Ehk keegi teab...
Ehk keegi meid edasi veab...

Sadamatuled mind veel kutsuvad,
Kui kaksikud üksinda luksuvad.
Need tuled on vastupandamatud.
Tuttavad, samas tundmatud...

Seal meri minuga kohiseb,
Tuttavlikult toriseb.
Tean, mis mulle oleks hea.
Kuid sinna ikka ennast välja ei vea...

Ja ikka need sadamatuled.
Kas elad, või hoopis vaikselt sured.
Aga siia, sa ju alati tagasi tuled...

Vaiksed sadamatuled.
Isegi siis kui omad silmad suled.
Eemalduda sa nendest ju ei saa.
Muidu neelab sind tervenisti maa. 

Arvasin, et see kõik on möödunik.
Kuid ajast aega paistab et jälle tulevik.
Oma minevikust ei saa me ennast ju lahti lõigata.
Pöörata pea, ja lihtsalt hõigata –
Sind tõesti ma enam ei vaja.
Kolin maale, ehitan suure maja.
Kunagi enam ma tagasi ei tule.
Nende tulede alla mina juba ei sure!

Kuid kord siis jälle longid taas.
Meel on kurb, meel on maas.
Minevik on läbi.
Järgi jäänud – ainult häbi.
Ja need vilkuvad sadamatuled.
Ära pühivad veelkord su mured.

Piir on siin.
Siit väravast ma kedagi,
Sisse ei lase.
Vaid istutan siia kase.

Siin ootab müür,
Ja müüri taga järgmine müür.
Nii mõõtmatult palju kaitserajatisi,
Kust läbi nad murda ei saa.
Ja sisse ei lase ka.

Istun tornis,
Ning ringi vaatan.
Pole vahet,
Kas talvine hõngus ja
Lumetorm mind ümbritseb.
Või suvine päike ja kuumus.
Stopp!

Siin lõppeb teie tee.
Edasi on eratee.
Ma näen ja kuulen.
Kõike tunnen.

Võib olla tahaks,
Seltsi ja kõike.
Kuid ei oska neid müüre,
Enam lammutada.
Joonised kadusid,
Ja kadus tahe...
Tuli sügis,
Mis polnud mahe.

sinise puu tagant
kostab kohin,
mida pole varem kuulnud.

avan silmad
ning huvi kasvab.
kes elab seal teisel pool teed?
põnevusest juba seesmiselt keed.

sinise puu taga
suletud uks.
kuulad vaikust
ja kuulad veel.
oled siin,
kuid oled poolel teel.

tumedast taevast
tunned et abi ei saa.
kuid oodata ärevuses
märke muutustest.

sinise puu taga
panengi oma pea maha.
siia vist jaangi ootama,
et kohina kodu ma näeks

Istun ja ootan,
Välja vaatan.
Päikest üle pika aja
Jälle näen.
Päev kergelt õhtusse tõmbab,
Ning päike aga edasi tormab.

Järgmine pühapäev,
Logeletud ära lihtsalt sai.
Vaatasin taevast,
Ja vaatasin päikest.

Talve jõud veel loodust kinni hoiab.
Kuid tean, et seegi aeg saab läbi.
Taevas tunnen kevade hõngu,
Kunagi ta ju tulema peab...

Täna raiskasin,
Ma päeva lihtsalt ära.
Olin päris vaikselt,
Ei teinud mingist kära.

Pühapäev,
Nüüd läbi saab.
Ja ootab meid 
See nädal uus.

Vaikselt päike loojub,
Ja nädal temaga.
Pea varsti padjale panen,
Et uut päeva varsti vastu võtta saaks.

Magasin maha,
oma aja.
Magasin maha,
Liiga palju.

Aga tõusta ei jaksa.
Mis see siis ka ei maksa,
Et üks puhkab voodis,
Vaid pikutab.
Ma ei jaksa...

Magasin,
Oma aja maha.
Järgi jäänud liiga vähe.
Saan veel kirjutada ühe üliväikese tähe...

Tuli vihm,
Tuli lumi,
Tuli aeg,
Ja see ära suri.
Mina aga magasin.
Unemaailmas uitasin.

Pöörduvad vist tuuled,
Ning ärkad, kuuled,
Et vist midagi tegema sa pead.
Keha vaikselt püsti vead.
Kuuled kohatuid lauseid,
Haigutad,
Ning hambad pesed.

Ärkan,
Kuid magasin ma maha,
Oma terve aja.
Olin mujal ära.
Kui käis siin see lõputu müra.

Kas sa kuulsid
Viimase peo uudiseid?
Kas olid seal,
Ma ei mäleta enam.

Sixpackist ju puudu jäi,
Ja poolene jäger oksele ajas.
Ärkasin aias,
Mitte majas.

Kas mäletad mida tegi Seego,
Timukas ja saag?
Kas olid seal,
Kõva pidu oli seal.

Hommikul oma sisemuse
Ilusti õue oksendasin.
Ei mäleta,
Nii teised rääkisid.
Oli lahe pidu.

Aju omas marinaadis,
Kulutan veel ära.
Olen pärast sedagi veel ärkvel,
Kui silmist kaob mul aru ja sära.

Mis, küsib oma peaga.
Kuis nii sa siis elada ka võid...
Kas siis oksendada pole lahe
Kas mällar pole kihvt?

Järgmine reede,
Kõvem pidu.
Liiter viina näkku
Ja oksendad jälle seinad täis.

Tähistaevas,
Kuu valguse taustal,
Näen pilvi mööda kihutamas.
Öö vist tulemas on jahe.
Ronin kiirelt tuppa.
Ronin voodi.

Ja taevas näen neid 
Pilvi,
Minema ruttamas siit.
Kust te lendate?
Kas toote terviseid?
Miks te vaikite kõige selle taustal..

Torm vist vaikselt tõusmas on.
Tunnen oma kontides 
Juba ilma muutust.
Kuu veel paistab,
Mõtleb nagu minagi,
Kohtadest kaugetest.
Kas ilusam ilm,
Seal olla võib.

Pilvekesed,
Väiksekesed ja päris suurekesed.
Vist teiega ma põgenengi ära.
Minema siit ma läen,
Ja uusi kohti avastan.
Pilvekesed väiksekesed.
Oodake mind veel täna õhtul.
Mõtted sean juba valmis,
Ja kohe tulengi.

Täna õhtul tuul vist tärkab.
Ja olengi ma läinud siis kui ta ärkab.
Uusi maid ma avastan.
Uusi unelmaid ma vabastan.
Siit ma läksin ära.
Leidsin mujalt, oma maailmasära.

Eks meil kõigil,
Ju tükike lootust vaja.
Et silmanurgast, pimeduses,
Järgmine pisar alla ei saja...

Keegi ei vaata, keegi ei näe.
Kuid ikka ette panen käe.
Ka minul vahest maailm kokku kukub.
Järgmine armas soov külma ilma hukub...

Maski jälle maalin pähe,
Et mul läheb hästi, ja mitte vähe.
Hing on rahul selle armsa eluga.
Selle kuradi haige lõpmatu meluga.

Kiirustame nii, et unustame elada.
Kõiki neid probleeme ei jaksa ju kaasa vedada...
Aga edasi me aina läheme.
Õnne tunne nii vähene...

Täna õhtul miskit taevast alla sajab.
See pole vihm, vaid armastus mis lootust vajab.
Ning igal õhtul, vaikselt pisarad,
Oma keeles mulle vastu kisavad.

Kas ma võiksin ennast katki lõigata,
Et mu süda saaks kõlavalt hõigata?
Oleks vaja vaid ühte sõbralikku paid,
Tookord sa veel sellest aru said...

Arvan et homme on mul aega.
Kui just ei kutsuta mind taeva.
Homme asjad viin ma lõpule.
Ja ülehomme – Kõpule.

Täna küll ei võta ette, hilja juba. 
Ootab mind voodi, ootab tuba.
Täna ei viitsi teha midagi muud,
Kui pesta nägu, pesta suud.

Luba, homme olen parem
Parem kui olin kunagi varem!
Naeratan ma kõigile. 
Isegi koledale kleidile.
Homme olen parem,
Isegi ärkan ma varem...

Täna vaikselt veel puhkan ma.
Et kiirelt homme siis saaks alata.
Elu uus minu sees,
Esmaspäev juba ootab ees.

Uni silmi juba topib,
Süda veel põues klopib.
Veel mõned vaiksed hetked enne und.
Varsti lööbki kesköö tund.

Tean, et korra olin siin,
Sellest mälestus on veel piin.
Seisin vist sama koha peal.
Või vist küll teisel real...

Kõike nägin selgelt pealt. 
Sina olid siin, ja tema tuli sealt.
Arvasid, et keegi ei näe.
Ning nii sõbralikult panid ümber tema oma käe.

Kohvikust läbi tookord käisin vaid.
Siis, kui Temaga sina kokku said.
Nägin et see polnud sõprus, vaid enamat.
Tõesti lootsin, et meil on midagi kenamat.

Korra olin ma siin.
Viha läks otse pähe nagu viin.
Kaotasin keele, kaotasin meele.
Jooksin välja, teisele poole teele. 

Sellest asjast kaua aega olin tasa.
Sees oli valus, nii jubedalt paha.
Arvasin, et mind ka teavitad.
Et ainult viivu vaid sa venitad.

Läks päev, läks kaks.
Olemine aina kummalisemaks.
Minu kallis silmasära.
Nii sa siis petsidki mind ära...

Kõik sa ära rikkusid.
Minu unelmad maha kukkusid.
Kildudeks nad purunesid.
Seinad kokku varisesid.

Jah, korra olin ka mina siin.
Tema, sina ja haige liin.
Kõike ma ju teadsin.
Ja sammud edasi seadsin...

Keegi mind vist kaelast pures.
Ootas vaikselt, mu mõtteid luges.
Pimeda öö kangelane,
Kas oledki minu väike vaenlane?

Raiuda tahaks sind ma tükkideks,
Keedaks vees, keedaks meeks.
Sinu nägu ma kunagi ei näe.
Ette jõuad panna käe.

Keegi hammustas mind öösel kaelast.
Kui olin võtmas kinni haamrist ja ka naelast.
Vaikselt võtsid minus võimust.
Toibusid sa kiirelt minu sõimust.

Veri punane ja vaikselt mürgine. 
Sinu jaoks olin nagu sea praad soolane.
Ja ürdine. 
Nakatasid vaikselt sina mind.
Vaikselt liueldes nagu kurelind. 

Keegi vaikselt öösel mind kaelast pures.
Oli see päriselt, või oli unes...
Vist viid sa mind halvale teele.
Sammud sunnid tuleveele. 

Väsinud on mu hingeaine.
Pea on selge,
Pea on kaine.
Vaikselt vaid ma pikutan.
Teki otsa sikutan.
Üle pea.
Kaua magan,
Seda ei tea.

Väsinud vist ka ilm.
Nagu vana,
Must-valge film.
Toonid on hallid,
Inimesed vaid mallid.

Väsinud on hingeaine.
Nii kaugel tundub kõik see maine.
Midagi mul oodata pole.
Ja ilm – nõnda kole.

Hoian kinni vaikselt veel,
Kadunud on juba minu meel
Silmad korraks avan,
Näen et vaid pikali ma magan.

Vist veel süda vaikselt tuksub,
Kõht imelikult mulksub.
Käes on öö.
Süda enam kiirelt ei löö.

Kui alustaksin uuesti,
Kas teeksin samad vead taas?
Või oleksin sel korral targem?
Oskaks olla parem,
Palju rohkem kui olin varem...

Uni mind teisele poole vaikselt veab,
Paadimees paadi valmis seab.
Pimeduses teisele poole ta mind viib.
Kaugele kaugele, ära siit. 

Oleks vaja vaid ühte sõna sooja.
Oleks vaja vaid natuke sind, õnne tooja.
Poleks vaja minna uudistama võõraid maid,
Oleks õnnelikult siin ma vaid.

Vaiksemaks jääb see hingamine.
Vaiksemaks see hinge ime...
Lamamas vaid näen ma end.
Ja hakkabki minu hinge lend.

Ma tahan sind.
See on paha. 
Sina noor,
Mina vana.

Ma tahan sind.
Taevane lind. 
Mina siin.
Valge on viin...

Vahemaa suur me vahel.
Nimi suur sel pahel.
Sellest rääkida ei taha...
Aga olen täitsa sula vaha.

Ma tahan sind.
Ikka pigistab see sama king.
Räägin taas sulle sama lugu.
Sinuga ma tahaks teha sugu...

Lööd mind maha.
Ei taha, et keeraks taha.
Aga see pole nii jube,
Vaata korra siia, kuule...

Ei vabanda välja vist minu sõnad,
Aga sinu hääl ikka nõnda ilus kõlab...
Ja ma olen täna siin.
Veres ringleb mul vaid viin.

Ootan sinu pilku.
Nagu sabata silku.
Tean et sa tahad.
Ja varsti koos minuga sa magad.

Enne sinuga ma koduteel,
Räägin teemast, natuke veel.
Sosistan su kõrva.
Seda tunnet ära ei mõrva.

Hoian kinni sinu käest.
Hoian kinni kõigest väest.
Sina oled noor.
Mina vist natuke purjaki pool...
Sind ma tahan.
Ja varsti sinuga ma magan.

Pea mul pöörleb,
Oma soodu.
Ja mõtted käivad,
Oma roodu.

Vist kusagil rongist kukkusin.
Välja ja maha. 
Ja millestki enam aru saada ei taha.
Maailm on paha. Maailm on paha.

Jalad mul nüüd külmetavad. 
Mõistus mujal.
Sõrmed midagi muud tunnetavad.
Ärata mind üles.
Hoia mind veel süles.

Miks lõunast puhub täna
Külm põhja tuul?
Mis on need sõnad,
Mis juba ootavad sul juba suul?

Pea olen vist ära löönud.
Mõistuse ise ära söönud.
Sõnu pildina ma mõistan.
Kiirelt õue poole sööstan.

Maailm, 
Maailm sa pole minu.
Sa oled vastik!
Sa oled niru!

Võta ära minult
Minu valu.
Muud ma tõesti
Sinult ei palu.

Las su sülle langetan oma pea.
Ma olen hea, ma olen hea.
Seda ütlen. Palun seda tea.

Maailm.
Sind ma ei taha.
Maailm.
Sina oled paha.

Vaba hing,
Keegi kinni ei hoia sind.
Sa tuled ja lähed.
Sa kunagi ennast ei seo.
Alati leiad uue peo.

Vaba hing,
Ikka igatsen ma sind.
Oled vist liiga kaugel.
Jõud mul enne raugeb...
Hoian veel kinni mälestusest.
Unisest ja hägunevast.

Vaba hing,
Lendad kõrgelt nagu vaba lind.
Oled täna siin, homme seal.
Aga kunagi mitte vahe peal... 

Vaba hing,
Mis on sinu armastuse hind...
Oma vabadusega seod mu käed.
Naeratad, ning ära läed.

Vaba hing,
Ikkagi igatsen ma sind.
Tean et elu ka sulle on toonud palju valu.
Aga siin ma olen ja liiga palju ma ei palu.
Lihtsalt väikest võimalust.
Et koos võiks proovida avada seda ust.

Vaba hing,
Keegi kinni ei hoia sind.
Tean et siduda sind ma ei saa.
Aga ei taha olla ka ilma sinuta.

Olen katkine mees.
Kõik segi on minu sees.
Kadunud on jõud.
Järgi vaid... põud...

Tühi on mu pea.
Ja hommikut taas kardan.
Sest siis tuleb õhtu üksi.
Väsinud olemast ma olen...

Vaatan välja oma aknast.
Mõttetuks see külm talv kõik muutnud on.
Maast midagi ei kasva.
Ja väikese armastuse juure ta ära külmutas.

Olen katkine mees.
Kurbus pulbitseb minu sees.
Naeratuse mu näolt sa pühkisid.
Samas mu armetu südame ära lõhkusid...

Ma olen väsinud.
Nii väsinud sellest kõigest.
Tahaks uut hommikut,
Kusagil mujal ma.
Tahan lihtsalt õnne.
Kas see siis liiga palju küsitud nüüd on?

Sellest valust,
Nii väsinud ma olen.
Tahan õnne.
Tahan olla õnnelik.

Kusagil kaugel,
Keegi mu tähtkuju tuksi keeras.
Alati sama vana lugu.
Ja kurvaks muutub tuju.

Tahaksin et mul kõrva sa sositaksid.
Ja naeratus sinu näol,
Oleks minu pärast.
Oma meelt sa muuta ei saa.
Tean,
Ma tean.
Liiga hästi tean.
Järgmise üksiku õhtu läbi vean.

Pöörlevad mõtted,
Ja pöörlema nad mu peas vist aina jäävad.
Süda jälle katki.
Killud kokku korjama nüüd vist pean.
Sellest ei tulnud ju midagi.
Seda ma tean...

Puhub tuul.
Ja puhub ta ära.
Ilm on külm. 
Ja külm on olla.

Armastus mul Tartu jäi.
Selle pärast seal nii tihti enam ei käi.
Tulin bussiga.
Ja bussis oli külm.

Küsisin sult midagi.
Ja sa vastasid ei.
Süda kukkus.
Ja saapasäär oli külm.

Kõndisin tagasi.
Läbi külma Tartu.
Süda taas puru.
Ja külmad pisarad.

Eelmisel õhtul varem sa lahkusid.
Arvasin et minu viga taas.
Raekoja plats oli jääs.
Õhk oli külm.

Jõudsin täna siis lõpuks koju.
Tuba oli külm.
Külm oli õhk.
Külm oli meel.

Tulin tagasi ma Tartust.
Külm talv
Aina külmemaks vist läheb.
Voodi on külm.
Ja külmaks ta jääb.

Kadunud nüüd mul vist on ajataju.
On eemaldatud minult vist osa aju.
Kas eile oli eile?
Kas sa tulid külla ka meile?

Anna teada, 
Kui pöördub tuul.
Kui tuleb kevad,
Pole vahet milgi muul.

Järgi on jäänud ainult üks katkine mees.
Kõik segamini pekstud on mu sees.
Tahtsin
Ja tahtsin nii väga.
Aga ikkagi vist ehmatasin sinu ära.

Jõud on raugenud.
Hing on väsinud...
Ma ei tea...
Aga jälle tegin sama vana vea.

Olen valmis kellelegi anduma.
Mitte lihtsalt alla vanduma.
Olen valmis välja murdma
Ja kutsuma kedagi kalliks...
See üksindus on muutunud liiga halliks..

Sinu näost otsin ma jälgi,
Et see tunne lihtsalt ei jääks mul järgi.
Naerata palun korra veel.
Ning olengi õnne poole teel.

Minu näost näed sa vastused.
Nagu lennukist selgelt katuseid.
Võta kinni minu käest,
Ja üheskoos tõuseme sellest mäest.

Pettumuste teel liiga kaua olen käinud.
Armastuse purunemist liiga mitu korda näinud.
Otsin lihtsalt süda,
Kuhu teha endale kodu...

Kas see ongi see elu?
Kas need olidki minu unistused?
Ei julge veel ennast maha ma ennast matta.
Et kõike enda taha üksi jätta.
Vaadata otsa lõputule otsale.
Või otsatule lõpule...

Kas see ongi see kõrgvorm,
Millest unistanud nii kaua oleme?
Esimese kivi viskajaid.
Leidub tänapäev rohkem kui enne...
Istun ja imestan.
Vaikselt lõhestub minu unistus.

Kas see reaalsus,
Ongi see mille eest võitlesime?
Uued tornid,
Teistmoodi vangikongid...

Aega on nii vähe.
Sõnu enam ei õpita pähe.
Teeni raha.
Et elu ei oleks väga paha.
Mata maha oma tunded.
Ankruid vaja enam pole...

Kardan hommikuti ärgata.
Sest kõik selle enda eest taas leian.
Midagi ei muutu.
Kuidagi enam oma ellu ma ei kuulu...

Kus pöörasime kõrvaltänavale?
Mis viltu läks...
Unistan,
Ja vahest endalgi tunnistan..
Mis valesti tehtud sai.
Maailm ju nõnda suur ja lai...

Metsa ma põgenesin,
Metsalise eest.
Jooksin üle laane,
Ning möödusin sinisest veest.

Taha vaadata ei söandanud.
Selle pealegi mõelda ei julgenud.
Väsimus minust lõpuks võitu sai. 
Maailma avarus väikseks jäi.

Põgenesin metsa,
Ma metsalise eest.
Vahe peal kaldusin kõrvale,
Ma õigluse puhtast teest.

Pöörasin ära oma pale,
Keel rääkis sõnu,
Mis oli vale.
Järgi oli jäänud ainult vari.
Nõnda hale.

Vari aina suuremaks varises.
Vaikuse hetked mul kõrvus kummitas.
Peidan ennast nüüd selle puu taha.
Pööran pea. Pööran pilgu maha.

Metsa põgenesin
Metsalise eest.
Võrgu ma leidsin.
Ning enda selle seest.

Appi ei karju.
Jään lihtsalt endale varju.
See vist ongi kõik.
Lühidaks jäi minu hõik.

Põgeneda püüdsin maailma eest.
Peidupaika kindlat,
Ei leidnud mina selle seest.
Hingeldan ma vaikuses.
Siin ja seal.
Ja erinevates paikades.

Mulle meeldib ehitada.
Müüre.
Et ei saaks läbi sina.
Sina, ja sina.

Mulle meeldib ehitada.
Seife.
Koht kuhu oma tunded panen,
Et ei mõtleks sinust.
Sinust, ja sinust.

Hobisid palju mul on.
Enesepettus,
Eriti meeldib mulle.
Olen oma ala tipus.
Ennast uskuma panen,
Et sa mõtled minust.
Söögist, päikesest.
Ja minust.

Müürid vist ei olnud nii kõrged,
Et hoida väljaspool sind.
Kuidagi üle sa hüppasid,
Ning oled mõtetes mul...

Hingest rahu nüüd läinud on.
Miskit pole enam endine.
Kõnnin vihmastel tänavatel.
Ning mõtlen aina sinust.
Sinust, ja sinust.

Miks nii loll ma olen,
Ikka usun õnne ma.
Olen ju suur poiss,
Vastuseid tean ju ka...

Aga unistan
Ja unistan.
Uuesti ja uuesti 
Pea vastu seina löön ma.
Aru enam ei ole.
Aga vist enam vahet ka pole...

Varsti algab öö.
On tehtud selle päeva töö.
Pimedus katab vaibana uneleva maa.
Ilmselt ka minul on aeg minna magama.

Silmi valdas raskus,
Uni nii ootamatult jälle sisse astus.
Sammud voodi poole sean,
Ning keha endaga sinna vean.

Väsimus mind ootamatult tabas,
Vist palju varem ta mind juba endale rabas.
Kust sa küll tulid?
Kas ergad mõtted lihtsalt ära surid?

Pea panen vaikselt padjale,
Ära ta viib teisele kaldale.
Sinna maailma tahan ma ära,
Siis kui kustub minu silmasära.

See ongi see maailm teine,
Kus avatud silmil kunagi ei jõua meie.
Kus kalad räägivad,
Ja jalgrattad määgivad.

Juba ootan mina seda põnevat sõitu.
Reaalsus tundub kuidagi igavavõitu...
Vaikselt teele saadabki mind mu aju,
Kui uduseks muutub reaalsus ning selle taju.

Varsti käes ongi öö.
Aga niisama ma käega ei löö.
Võtan padja ja lähen reisile –
Põnevale ja ilmselt väga kreisile.

Millal siis,
Tuleb minu õue õnn?
Millal tuleb see aeg,
Kui olen õnnelik?

Millal koju tulles,
Ootad sina juba naerulsui?
Millal tuleb see aeg,
Kui sinu embusesse upun ära?

Õnn, 
Millal sina tuled?
Või kas sa tõesti,
Poolel teel ära sured?

Olen väsinud ootamast.
Väsinud lootmast...
Ootan sind,
Ikka veel siin.

Vaikselt see päev nüüd möödub.
Päike mis kunagi ei tõusnud,
Taas kord loojub.
Horisondi taga midagi vaimusilmas näen.
Kuid pööran ära pea ning edasi läen.

Sammun ja sammun.
Sees vaikselt oma ette karjun.
Igatsust vist ainult igatsen.
Selle nimel ka tegutsen...

Taga ajan unistust.
Midagi imelikku,
Nagu valget sinist ust...
Seletusi liialt ei jaga.
Seda vist polegi nii väga vaja.

Ikka soovin kätte saada,
Seda mida kätte ei saa ma.
Valulikud õppetunnid,
Elu, mulle ikka peale sunnid...

Vaikselt oma maailmasse suundun.
Seal vist ridadeks ma vaikselt muundun.
Hing ikka otsib ja otsib,
Mingi väikese lookese kokku klopsib.

Lühikesed talvepäevad.
Kiirelt mööda läevad.
Aeg lihtsalt uksele koputab.
Seieritega selle alla loputab.

Igatsust ma igatsen.
Lootusele loodan ma.
Vaikuses ma sosistan,
Homme, 
Homme ma oma elu koristan.

Anna mulle oma tiivad,
Sest need mind kõrgele viivad.
Iga päev ma alla poole kukun.
Tunnen, et vaikselt hukun...

Oma armastusega tõsta mind üles.
Ole tasa ja hoia mind enda süles.
Olen päris rikkis, päris katki.
Väiksemateks tükkideks jälle kukun varsti.

Hinge hoian kinni,
Kõrvu ning ka silmi.
Lainetes veel ei tahaks puhata.
Natuke veel võiks ju elada.

Anna mulle omad tiivad.
Need mind päästavad ja kõrgele viivad.
Minu peale paistku sinu pale,
Et rõõmsamaks muutuks minu elu nii hale.

Anna mulle omad tiivad.
Läheks randadele kus on ilusad liivad.
Tahaks saada tõelist rahu.
Aga see mulle kuidagi pähe ei mahu...

Tõsta mind oma tiibadele,
Ning kanna mind ära.
Sest arvan, 
Et minu maailm enam eriti ei sära.

Sule mu silmad,
Siis kui mu huuled külmad,
Maailma enam ei suudle,
Ning jalad enam edasi ei püüdle.

Anna andeks minu võlad.
Ning kõrgustesse tõsta minu õlad.
Anna andeks minu patud,
Nüüd kui sina minu maailma satud.

Tõsta minu hing kõrgele mäele,
Ning tee oma märk minu paremale käele.
Minu hinge oma käes nüüd hoia igavesti.
Palun südamest. Palun ilusasti.

Me ikka jõlgume nende inimeste taga,
Kellele ütleks, et neid üldse ei taha.
Selleks astume üle oma enda varju,
Hammustame huult, ning välja ei karju.

Mis küll on see õnne valem?
Kuidas oleks nii, et oleks palju parem?
Täna ei tundu olema eriti hea.
Võib olla homme, ma ei tea...

Süda on pika mäluga,
Siis oli mõistus liiga lühikese aruga.
Tunded välja koorusid.
Arvasin tõesti, et minust hoolisid...

Mööda on läinud palju aega.
Nii mõnigi hing leidnud enda tee taeva.
Aga süda ikka ei parane.
Pole innovatiivne, ei arene.

Piisab ühest hetkest, ühest pilgust.
Et aru saada valust, kohest selgust.
Aeg vahete vahel ei paranda haavu.
Mõni kord kõik hästi ei laabu.

Mõni kord süda lihtsalt valutab ja valutab.
Omaette tundeid arutab ja arutab.
Lahti ma sellest ju ei saa.
Tahaks lõpuks olla rahul ma...

Aeg loodetavasti parandab haavad.
Võib olla ikka kõik kunagi terveks saavad.
Mööda läeb see hingepiin.
Ning leian uue sinu siin.

Kunagi ma olin olemas, olin siin.
Vahete vahel kangem kui viin.

Käisin täna mina tähtede järgi.
Mööda põlde ja maid nii märgi.
Kuhu viib see rada?
Miks ma ikka veel ei maga...

Õhk oli kuidagi kerge.
Öine valgus – nii väga selge.
Samme seades ma ei kartnud.
Omi kingi märgi ma ei kurtnud.

Kuhu viivad mind minu jalad?
Kas sinna, kus ujuvad väiksed kalad?
Kes küll mind juhatab sedasi...
Kas jõuan kohale, või vaid edasi?

Pööran selja, vaatan taha.
Midagi ei jäänudki nagu maha...
Kas elu nii kerge,
Ning taevas nõnda helge?

Jalad, kus te mind viite?
Jalad, mis te küll nüüd teete...
Kunagi ma olin olemas, olin siin.
Vahete vahel kangem isegi kui viin.

Võtan kokku oma jõu,
Et küsida taevalt head nõu.
Kus viib mind minu tee?
Kust küll leiaksin igavese elu vee...

Kus on unistuste maa?
Sinna ikka tahaks ma...
Hingesugulust ja rahu.
Tõesti, rohkem ma ei palu...

Näita mulle homset päeva,
Kus järgmine auto ei lenda taeva.
Kus poleks sõda ja häda.
Selle maailmaga on ikka palju viga.

Anna mulle oma käsi.
Ütle, et sa kunagi uskumast ei väsi,
Et homne päev saab olema parem.
Ilusam ja armsam kui kunagi varem.

Väsinud olen vihkamast,
Õnneks mitte hing ihkamast.
Tahaks näha siniseid merelaineid,
Ning meelehetki ikka kaineid.
Mitte põgenemist reaalsusest,
Lihtsalt elust enesest...

Astuda tahaks mina rahus.
Ning astuda valges merevahus.
Tahan ikka sinna ära,
Et unustaksin maailma kära...

Kuni lõpuni vist ma unistan.
Pahad asjad – loodan et need unustan.
Tahaks vaid rahus puhata.
Kuid sedagi enam mulle ei lubata...
Homne maailm, palun sära!
Ära palun lihtsalt kao, minu unistustest ära!

Armastamast minu loll süda vist kunagi ei väsi.
Ilmselt nii kaua kuni oma kaelas ei tunne ma enda käsi.
Ootan sind, koht on vaba.
Tegelt ka,
Pole see ju nii väga paha.

Sinu naeratust ma ootan.
Mõistmist ja armastust.
Tühi koht ma pole, seda ka tean.
Päeva koos sinuga päris rõõmsalt õhtusse vean...

Miks leida sind nii raske...
Kergem tasuda riigimakse...
Süda tilgub verd.
Täidab sellega lõpmatut merd...

Vist haige olen,
Nagu me kõik.
Põgeneda tahan.
Õnnelikku lõppu.
Aga sellest ei kosta
Kippu ega kõppu.

Veri juba vaikselt seisma jääb.
Kedagi ju ei tule, seda ta näeb.
Reegleid lihtsalt vist ei tea.
Selle pärast mul kunagi vist ei vea.

Miks mind nõnda nõrgaks loodi.
Tegelt juba enne sündi üles poodi.
Paradiisi aiast mind välja aeti.
Lausa elavalt mind maha maeti.

Minu aeg on läbi.
Pole vahet,
Kas tapab mind köis või häbi.
Tean et käe ma tõstan ning hukun.
Ühel koledal päeval lihtsalt pikali kukun.

Libisen libedal tinakatusel.
Ning sina istud varsti minu matusel.
Aeg lõppes juba 
Ammu enne aega.

Kinni hoida millest?
Hoida kinni kellest?
Kes oleks siin,
Ning usuks minusse.
Võtaks mind õhtul enda embusse.
Suleks minu kõrvad,
Kui telekas kisendavad mingid lirvad...

Miks mind nõnda nõrgaks küll loodi...
Istutati meelega täitsa valesse poodi.
Las äike siis tabab mind.
Et lõpuks puhkaks ka minu hing.

Võitjate aeg on ju käes.
Nende näodki ammu on mäes.
Võitja
Tuleb ja võtab.
Kaot'ja
Kaob ja nutab.

Hing mul tahab põgeneda.
Uut maailma ise avastada.
Jätaksin taha selle keha.
Selle väeti ja mõttetu meha.

Armastus,
Miks vihkad mind.
Minu ju ainult
Ihkan sind...

Järgmine päev ennast õhtusse veab.
Ilmselt ta eilsest midagi rohkem teab.
Järgmise hommiku päikesesära,
Kustutab eilse päeva täitsa ära.

Tänase päeva kohmetu vari,
Üksta puha kui uskumatult vali,
Tänasest päevast saab vaid minevik.
Eelmise õhtu punane videvik...

Tulevikku vist natuke tean,
Seda omaette vaikselt nean.
Elu ta vist paremaks ei loo,
Hingeõnnistust ta ellu ei too...

Tänane päeva vaikselt ära sureb,
Keegi teine tema asemele tuleb.
Ära kaovad sinu teod ja mõtted,
Kustuvad sinu jaanikuu lõkked.

Võid lugeda seda ajaloo raamatust,
Nagu ammuse sõja haavatust.
Kes lahingupõllule langes,
Sõjamöllus suures ja kanges.

Mõttetute mõtiskluste,
Teisel pool suletud uste,
Relvi teritades,
Sõda venitades.
Otsuseid nad vastu võtsid.
Ning tuhandeid mehi maha matsid.

Tänane päev jälle suri ära.
Polnudki sellega nii suurt kära. 
Sinine taevas vaikselt kustus,
Ära kadus ja täitsa mustus.

Õnnetu armastuse pudelisse peitsin.
Eile kahjuks selle üles leidsin.
Endale vist ei andnud aru.
Järgmisel hommikul paras peavalu...

Tahaks unustada tunded,
Unistused ning ka mõtted.
Aga hing sind igatseb.
Süda sinuta kiratseb.

Alla ei taha see kord vanduda.
Monotoonsusesse valguda.
Tahan olla sinuga õnnelik.
Tahan sind ja see on vajalik.

Üksiku elu,
Täis see melu?
Hommikul üksi üles ärkan,
Patja märga jälle enda kõrval märkan.

Vana ja väsinud.
Järgi vaid räbalad.
Tahtsin kinni hoida unistusest.
Aga leidsin pudeli sisu unustusest.

Igatsust see tappa ei suuda.
Maailmat ka paremaks ei muuda.
Sind ma ikka tahan.
Sind ma ikka igatsen...

Angels,
used to call my name.
They knew me
And knew my game.

Angels,
Used to call my name
Now I'm forever lost,
Lost my fame...

Angels,
Used to show me the way.
I didn't get lost.
I had my own way out.

Now I find the 
Dupmsters, on my own.
Mistakes are bound to happen.

Angels,
Used to call my name.
Now I'm lost,
Lost the game.

Kas sa kuuled?
Väike hääl,
Vaikselt kõrbes sinu nime hüüab?

Vaikne, 
Nii uskumatult vaikne.
Kuid valjemaks ta muutub.
Iga päevaga ta kasvab.

Kaugelt näed,
Sa viirastust vaid.
Ta läbib mitmeid maid...

Sinu nimi,
Sinu nimi.
Ning varsti ta ongi,
Päris sinu ligi.

See mõte lihtsalt ära ei kao.
Kuigi ära pöörad pea ning teed pelgliku näo.
Vaikselt poeb ta selgapidi ülesse.
Istub sulle kuklasse.
Tasa ta sosistab.

Kuid lahti sa enam ei saa.
Mõte jääbki sinna.
Ei mõista sa ennast veel.
Sinna oled alles poolel teel...

Sosistab.
Iga päev ta ju sosistab.
Kratsid kukalt,
Ära ei ta lähe.
Nüüd ta ongi
Vist jäänud sinu pähe...

Mäletad?
Ma kutsusin sind välja
Õhtust sööma,
See oli plaan.

Mäletad, 
Mõlemad me hirmul olime,
Seda oli näha kohe algusest.

Mäletad neid kohmakaid sõnu,
Tagasihoidlikke esimesi ridu?
Kus küll aeg on kadunud,
Või just,
Liiga pikana tundus see.

Kus oled sina kadunud,
Just nagu olid ju siin.
Mis siis muutus?
Et õnne ära lihtsalt uhtus?

Mäletad, me ju naersime.
Naersime ja nutsime.
Mäletad, 
Meil oli lõbus.
Pargis ju kiikusime.

Mäletad neid armsaid sõnu.
Arvasin küll,
Et sind ära ei võlu.
Süda oli krampis.
Ja sind vaid tahtsin ma.
Mitte ainult et hullata...

Mäletan neid aegu häid.
Nüüd kuidagi harva siin sa käid...
Mõttesse lihtsalt üksi jäin...
Mäletad,
Et siin veel olen...?

Luuletajate aeg nüüd on vist möödas.
Tuul lihtsalt läände vaikselt ära pööras.
Inimesed ei lugenud enam luuleridu - 
Arvasid, et need täis liiga mitmeid vigu.

Telekas on parem hoidja.
Stimuleeriv mõtete koitja.
Poodlemine kõigi püüd.
Igatsus ja hingehüüd.

Raamatutes ainult pildid.
Nagu putkades suured sildid.
Jutt sealt seest on kadunud,
Read keegi vist kusagile mujale ladunud...

Poodlemine nüüd on a ja o.
Tarbi, tarbi, ära ise midagi loo.
Minema viska enda mõistus,
Loeb ju vaid su rahakoti paksus...

Kui sa mõtled ning miskitki lood,
Siis sellega lõpuks ennast üles pood.
Loll sa oled, arulage.
Mõistmatu ja täitsa sõge.

Mida täna tahaks osta...
Ei oskagi kohe midagi ju kosta.
Väike tarbimisühiskonna väikene laps.
Mitte nii sama mingi mõttetu aps.
Korvi taas asju täis sa lao.
Võta oma auto ning kiirelt kao.

Raamatutel read on puudu.
Need enam sinna ei kuulu.
Pilte täis on meie lehed.
Neid loevad nii naised, kui ka mehed.

Mõistust enam polegi sul vaja.
See lihtsalt eilse päeva kauge kaja.
Rahakotiraua suu nüüd ava,
Sära! See ongi sinu lava.

Kurbusel on mitu nägu.
Üksindusel mitu tegu.
Valu ainult ei valuta,
Vaid vahest ka armastab...

Sinine meri,
Liialt tuttav 
Nagu endas voolav veri.
Üksikud lained,
Mõningased hetked kained...

Kurbuse mitu nägu,
Nagu metsas istuv kägu.
Kord lähemal,
Kord kaugemal.
Kuid alati olemas.
Sügaval südames.

Valu,
Andeks ei palu.
Ta astub sisse.
Jääb elama su mõtetesse.
Katab elutoas laua.
Ning ettevalmistab vaikselt sinu haua.

Õnnelikud päevad,
Ootamatult nad mööda läevad.
Ootad eest vaid head.
Kuid korduvad vaid su vead.

Tahan murda läbi.
Tahaks olla vaba,
Ning mitte tunda häbi.
Tahaks naeratada.
Täitsa vabalt ning vaevata.

Millal tuleks see aeg,
Kui ei kardaks selja taha 
Vaadata ma?
Pilgu pööran maha.
Olen täitsa vaga.

Õnnelikud päevad,
Uskumatult mööda nad läevad.
Seda tean ma vaid,
Et korduma nad ei kipu.
Olen liiga mitu aastat,
Seda maailma ju laastand.

Kes tahaks parandada
Ühte katkist süda.
Kes tahaks ravida,
Mõttetut joodikut?

Sinu näos näen ma sära.
Palun,
täna ära pööra ära.
Mul on vaja täna sind ju vaid.
Mitte mingeid kaugeid mõttetuid maid.

Ära palun lükka mind ära.
Muidu vist upun ära.
Vesi viib mind allavoolu.
Ning jõest saab meri.
Jah,
Talvine soolane vesi.

Võta kinni minu käest.
Hoia kinni kõigest väest.
Ära küsimusi küsi.
Anna lihtsalt mulle musi.

Las muutun paremaks.
Et valu ei läheks valjemaks.
Viskan katki omad klaasid.
Pudelid ning mõttetud vaasid.
Anna mulle oma käsi.
Ära minusse uskumast sa väsi.
Tahan vaid sind.
Loodan, et sinagi mind.

Tuuled peata.
Et tulevik tuleks veata.
Tee ilusaks need ilmad.
Ning armastusega ava minu silmad.

Viimane õhtu.
Ära liialt kohku.
Aeg ju lendab.
Ja haavad tervendab.

Sa vaatad,
Kunagi seda päeva,
Nagu päeva tavalist.
Ei mäletagi seda,
Et selles oli midagi erilist.

Viimane õhtu.
Ära tõmba ennast lohku.
Las aeg toob,
Las aeg viib.
Oleme vaid hetke siin...

Hommikusära,
Ära peleta seda ära.
Ta tuleb omal ajal.
Siis,
Kui temal vaja.

Viimane õhtu.
Ära liialt kohku.
Ootad päevi tulevaid,
Nemadki ju hetke meiega vaid...

Tänane õhtu.
Ära väga kohku.
Tuleb uusi põnevaid.
Uusi mägesid ja huvitavaid maid.

Natuke veel kannata.
Huulde vaid hammusta.
Sule omad silmad.
Homme ju paremad ilmad.
Suva see maailmakära – 
Sinu päev, lihtsalt sära.

Vist jälle usun ma.
Vähemalt korraks,
Selleks korraks.

Armumine lihtne,
Valu tuleb hiljem

Vist nii mind loodi.
Kisti tundmatuga tundmatusse voodi.

Süda ju enne jääst oli.
Üles ta sulas.

Sügisene aeg.
Üksi on jahe.

Arvasin et haavad enam ei parane.
Aga mul süda on päris kohtlane...

vist ikka armun ma.
Vähemalt tuhat korda.
Ja süda tükkideks kistakse.
Külma jõkke kastakse.
Tule kohal praetakse.
Tuhana põllule heidetakse.

Ja ma tõusen taas.
Ning kukun ja lamangi maas.
Kuni järgi pole miskitki.
Kõik on läinud – suusadki...

Räägi mulle kodust.
Räägi millestki heast.
Räägi sinisest taevast.
Räägi mulle tulest ja talvest
Ja valgest lumest.

Näita mulle õnne.
Näita keelt.
Näita maailma õndla kohti.

Ütle vaikselt.
Ütle kõvasti.
Ütle armsalt.
Sosista vaikselt...

Hoia minust kinni.
Hoia tänast õhtut siin palun veel.
Hoia tagasi oma terav keel.

Las ma unustan kõik muu.
Sulen silmad, sulen suu.
Vaata koos minuga.
Kuu vaikselt tõuseb
Taevas taamal.

Kuula vaikust.
Kuula tuult.
Kuula mind.
Täna õhtul ma vist usun sind...

Rahusta mind maha.
Siis kui ma seda maailma enam ei taha.
Räägi jutte ilusaid,
siis kui põrgu oleme me poolel teel.

Ma ei taha tunda enam valu.
Tahaksin vaid vaadata lohesid ja siblivaid kalu.
Ei tahaks mõelda omi hingepiinu.
Südames uudset triipu...

Tahaksin vist kustutada oma mälu.
Et keegi viskaks mulle pähe suure halu.
Ei teaks ma maailmast kurjast,
ei tunneks ei sõpra ega vaenlast.

Nagu beebi kõike näeksin.
Esimest korda ringi käiksin.
Valu oleks tundmatu.
Ning armastus lõpmatu...

Anna oma käsi.
Ära juhtimast mind väsi.
Hoia meelt mul rõõmsana.
Ei taha surra nõnda üksikuna...

hing mul pese puhtaks.
Silmad armastusega sa ava.
Tundmatut tulevikukava,
hakkaks uurima ma õige vara.

Vaata korra siia.
Vist kunagi olemas olin
kõndisin oma teed liival
ning jäljed uhtus ära meri.

Vaata,
seal ma olin.
Neid radu ma käisin
ja seda teed ma teadsin.

Vaata mind nüüd,
pole jälgegi minust.
Kust sa võtad,
et olemas ma olin?

Olen vist ohe.
Tuules eksinud tuulelohe.
Jäljetult kadunud.
Vist palju on vihma alla sadanud.

See olin mina.
Vaikne sosin.
Räägiksin sõnu kui tohin.
Tuul mind kaugele viib.

Vaata,
olen ainult tasane kohin
mere põhjas kaladega köhin.
Kunagi,
ma olemas olin...

Kui põgeneda suudaksin,
Siis põgeneda prooviksin.
Kuid kinni nagu ankruga,
On mind siia põhja löödud taas.

Lõikaks läbi need rihmad,
Jätaks taha need külmad talvised vihmad.
Ja kaugele kaugele
Ära jookseksin mina.

Mis mul viga,
Ikka karjun nagu siga.
Vabadust,
Iga hinge eest.

Pimeduse varjud,
Siin orus on sügavad.
Must valgus vist ainult
Valgustab seda üksikut rada.

Need sammud on vist
Juba enne astutud.
Seda rada
Vist kunagi unes olen juba näinud...

Päike ju loojus,
Nõnda kaua aega tagasi.
Päevi ja kuid
Pimeduses oleme marssinud.

Kas uus päev,
Ka koidab pea?
Kes seda ütleks,
Vat seda ei tea..

Kas silmad on väsinud,
Seda kõike siin nägemast.
Viinapuu oksad,
Mind maha tõmbavad.
Ja okkaline rada
Mind valust pimestab.

Kas kuuled,
Kas kuuled seda vaikset,
Lehtede sahinat?
Kas varsti siis tõesti
Ma lõpuks ka üles ärkan?

Tasa
Tasa.
Vist polegi enam nii jubedalt paha.
Mõtle
Mis sa mõtled,
Kuid enam ära kahtle.

Ja nõnda tuligi maha see lumi.
Oli suvi, ning see lihtsalt ära suri.
Nõnda tulid külmad ilmad.
Ning taevasse ilmusid heledad silmad.

Krõbe õhk mis mulle vastu seisab,
Ning libe maa mis mu perse leiab
Kui esimest korda maha kukun taas –
Vete kohal vana jäätund kaas...

Krigisevad hambad,
Ning vaesed ajatud lambad,
Mind mõnusalt veel soojendavad.
Ilmad lihtsalt meelt mul morjendavad...

Talv,
Kus jälle tulid nii ruttu?
Mine parem ära – tõmba uttu.
Tahan ainult ilmu sooji.
Päikse käest mõnda kevadisemat tooni...

Vahe peal,
Olin kahe peal.
Mõnikord mõtlesin,
et midagi ka välja ütlesin.

Oh,
Kes teab seda korda,
Kas jälle jõuan läbi murda?
Mis ootab mind seal ees?
Mis on minu seekordne tees?

Vahe peal,
Olin päris üksi seal.
Õhk oli puhas.
Nii nagu ta lubas.

Polnud lähedal ühtki hinge.
Vaikus oli ülivinge.
Pea oli otsas suur ja lai.
Keset põldu oli löödud vai.

Keerutan ja keerutan,
Omi tegevusi meenutan.
Oli see vaikus.
Nagu parim haigus.

Vahete vahel,
Olid peal mul pahed.
Mõistus oli vist kodunt kaugel ära.
Igastahes ümberringi – palju kära.

Ja nüüd,
Vahete vahel.
Olen mitme vahel.
Valin üht, valin teist.
Oi, kui meeldiv see on nüüd teist!

Moraalijünger,
meel nii sünge.
Ära ole nõnda kurb.
Viibutab ka minu enda sõrm.

Laula veel üks kaunis laul,
Mängi veel üks kaunis lugu.
Puhkab vaim
Ja puhkab pea.
See ju parandab kõik mu vead.

Las see lugu mängib.
Täida tuba oma heliga.
Sule mu silmad lauluga.
Et saaksin kaugusesse joosta vabalt ma.

Ma ei tea mis on vale,
Mis on hea.
Tean mis on kole,
Kuid kauniks sina kõik mul teed.

Las see lugu mängleb minu kõrvus.
Aju vaikselt unne suundus.
Puhata.
Vat seda ainult tahaks ma.

Küll ma kukun,
Küll ma kaotan.
Oma kaardid lauale laotan.
Siis kui mõistus on läinud.
Ning liiga mitmed arstid külas on käinud.

Võib olla funktsioneerin lõpuni.
Elan vähe,
Võib olla kunagi ujun Kõpuni...
hingan ja tööd ma teen.
Seda ikka natukene veel.
Siis on ju parem meie kõigi meel.

Aga hingata on raske.
Vaimusilmas kuulen ma laske.
Vabaks mind laske!
Ühiskonna surve mu peas
vist aina kasvab.
Ning viliseb mul silme ees.

Tee tööd,
Siis tuleb armastus.
Teen tööd,
Tuleb ainult ahastus.

Miks mind nõnda haigeks küll loodi.
Minu kindluseks ainult minu voodi...
Külm maailm seal akna taga,
Mind vist kunagi ei nuta taga.

Aga homme lähen juuksuri.
Teen näo endale peale,
Et soeng parandab kõik mu vead.
Minule otsa vaatad ning ka sina tead...

Rahu,
Ainult rahu.
Tõesti,
Muud mu hing sinult ei palu.

Vist jah,
Vist olin.
Vist tegin ma
Midagi.

Vist jah,
See seal nurgas olin
Mina.
Vist mõtlesin midagi.

Vist millestki
Unistasin.
Sa vaatasid mind,
Vist imelikult.

Vist olin mujal
Mõtted maailmas
Vist rohkem tähtedes.
Sa vaatasid.
Vist tülgastusega.

Vist silmad sulgesin
Vist sind seal nägin.
Vist korraks mõtlesin.
Vist mõttest loobusin.

Korra jah,
Vist seisin nurgas,
Mina seal.
Vist proovisin olla parem
Üks kord.
Kunagi vist...

Kergelt kõik ära libiseb,
Vist,
Kui mõtlema hakata.
Vist olen ikka nurgas.
Sind vist enam ei ole vaatamas.
Vist lõppes kõik mis kunagi oli.
Vist maailm muutus.
Vist mina hiljaks jäin.

Vist mujale lähen nüüd
Mina.
Vist siia enam ei jää.
Mina.
Aeg vist läbi on.

Mõtte õhku viskan,
Ning vaatan kuidas ta lendleb.
Nagu väike laps,
Kes maailma esmakordselt
Avatud silmadega näeb.

Küsid küsimusi,
Naerma ajad.
Veel ma ära ei väsi.
Püüdlikult sind omasse ojasängi suunan.

Ning näe,
Sa oled valmis,
Vorbitud minu peast.
Minu laps.
Minu vaimusünnitis.

Ja sa ei tööta minu vastu.
Sa oled minu osa.
Võib olla hiljem,
Sa andestad mulle ka.
Võib olla hiljem,
Sinu tapan ma.

Elu sulle sisse puhusin,
Sulle eose andsin,
Mõttetera.
Avarda mu meelt.
Et ma mõistaksin ka sinu keelt

Tahaks olla vist ma
Ainult vait,
Tahaks ainult vaikust kuulata
Ei soovi neid nägusid
Näha ma kohu aeg.

Anna rahu,
Muud ma ei palu.
Kiire elu,
Jube melu...

Hoian kinni eilsest,
Ning nendest seintest.
Enne kui katla kaan siin plahvatab,
Siis kui kõik mu tegevus ainult kahvatab.

Anna rahu.
Muud ma ei palu.
Kuid elu kiire rütm,
Voolab mu keres nagu kuum mürk.

Ah keda ma tean,
Mida virisen.
Elu vist nõnda loodud ongi
Sünnid,
Armastus tapab sus südame.
Ja töötad edasi.

Külmana,
Armastuseta.
Tundeta.
Et keegi sind ka vajab.

Ärkad üles neljapäeva hommikul,
Enne päiksetõusu.
Ning mõistad,
Et kõik on ammu läbi,
Enne kui algaski.

Sirutad ette oma parema käe.
Avad silmad,
Kuid midagi ei näe.
Helisevad kellad,
Nii et kõrvad on jube hellad.
Ja lõpuks valgust näed.
Enam pole kinni seotud sinu käed.

Kui ma jooksen mööda teed,
Kas tagasi siis vaatan,
Või aitab meeldetuletusest,
Et seal oli kõik teisiti.

Kui mõtlen kiirelt sellele,
kas tean et aeg on möödas,
Ning tõusmas on uus aeg?

Kas seal on siis kõik nii palju parem,
Et tööle pole vaja minna varem?
Et kollased õunad kohe suhu kukuvad,
Ning viinamarjad ise endast veini teevad?

Ma jooksen,
Sest alati jooksen.
Peatuda ju ei saa.
Muidu neelab mind see kirutud maa.

Vist süda mind enne peatab,
Kui armastus oma kohalolekust teatab.
Vist enne Päikene loojub,
Kui vihkamast loobun.

Siis kui Kuu on
Säravam kui Päike.
Siis kui öö on pikem
Kui südasuvine päev.
Siis kui vaatad minu silma
Jälle ootamatult Sa
Ning teatad,
Et rong jälle peatub.

Koht on valmis.
Mõistus mitte.
Kuskil homses päevas,
Või tuhandes hiljem,
On ka koht millelegi muule.
Siis, kui hinge pean,
Ning keha meres alla poole vean.

Olen kohal,
Pea vist ikka mitte.
Tean seda liiga hilja.
Kui olen juba kirjutanud
Ühe segasema kirja.

Kas midagi algas.
Või sai läbi.
Kas tunned rõõmu.
Või tunned häbi.

Homsed tuled
Tunduvad tumedad
Ning pilvitu taevas
Kuidagi madalal...

Kus sa küll jooksed.
Ajalik ja ajatu.
Kinni proovin hoida.
Kuid ilmselt on see mõttetu.

Homne päev vist pea
Ringi ajab käima.
Küüntega proovin veel kinni hoida
Viimast ma.
Krigiseb ja krabiseb.
Ning luhta läheb minu plaan.

Ja üldse.
Aknaid kasutan ma vähe.
Et ei tuleks jälle keegi
Ja istuks mulle pähe.

Tuleviku musta,
Lihtsalt puhtaks ei pesta.
Lumelaudurite kollased ninad.
Aga sina ikka edasi kimad.

Mõtet pole proovida,
Kui sul pole südames
Soovi hoolida.

Sinine värv tuleb küllaga,
Värvib sind puhtaks oma kullaga.
Ära mõtle, pimedaid öid.
Vaid seda kuidas maailma särama lõid.

Ära karda sa kõike seda.
Ütle lihtsalt, et armastad teda.
Hoia kinni julgusest,
Õpi kõike head muutustest.

Hoia kinni omad silmad.
Kured läinud, külmad ilmad.
Anna nüüd siis kõigile teada,
Et teistele vastad ainult heaga.

Anna,
Las ma hingan.
Anna hetk,
Et hinge tõmban.

Nii kiire nii kiire.
Ei jõua ju igale poole.
Ainult nühkida saan nimetuid toole.

Anna hetk.
Olla rahus.
Olla üksi,
Ära eksida oma mõtetesse.

Suu nüüd sulen,
Räägin vist ainult siis kui suren...
Anna vaikusel
Leida enda tee.
Rahune maha.
Keegi ju ei aja sind taga.

Kes kuulab,
Kui hing vaikselt niuksub.
Kes seda näeb,
Kui süda tilgub verd.

Üksinda nendesse mõtetesse
Ära ma eksin.
Kui pole kuulda ukse kella.
Telefoni helinat.
Ennast ära olen müürinud,
Kõigest elavast.

Hea on vaikus.
Kuni ta mind ära sööb.

Kas nüüd on käes see aeg,
Kui me lubadused kergemad kui õhk on?
Kas käes on aeg,
Kui me enam teineteist ei kuule.

Ma tean,
Et raske olla võib,
Kuid üksi raskemgi veel.

Kas eilsest päevast,
Tõesti juba nõnda kaua möödas on?
Kas minevik ei olegi kunagi olnud tulevik?
Mis me teeme,
Kisades vaid kurjust loome.

Kas käes ongi see aeg,
Kui homne on mingi teine päev?
Kas lubadused olid loodud ainult purunemiseks?
Kas homne päev,
Peab alati tänase tapma?

Head aega,
Vist hilja on,
Liiga hilja.
Igatsen seda sõbralikku naeratust...

igal õhtul samal ajal,
tunnen et sind ma vajan.
kustunud on mu lootus,
järgi jäänud ainult ootus.

igal õhtul samal ajal,
natukene armu vajan.
ainult külm oo mind ootab,
kas mõtet on veel loota?

tunnen vajadust,
ainult natukene andestust.
tean et alla pean andma,
silmad pimedusega katma.
sinust lahti ei saa,
sind tahan taas.

järgmine öö mind siit taas leiab,
ainult kuu natuke valgust alla heidab.
kadunud sa oled,
siin sind enam pole.
üksi on külm,
üksi on karm.

igal õhtul samal ajal,
tunnen et sind jälle vajan.
pimedusse taas kord kukun,
meeleheitesse meel mul hukub.

Minevikku ei nuta ma taga.
Tegemata tegevusi ei karda ma ka.
Öelduid sõnu ei kahetse,
Ega mõtteid mõlgutatud mu peakese sees.

Loll pea,
Kehale nuhtluseks on vaid.
Kas tõesti mõelda liiga raske on?
Et tulevikku näha,
Ja olla parem mees.

Vabanda,
Haiget teinud ka olen.
Seda rohkem ei tee.
Ma luban.

Miks vabaks lasta,
Ei suuda ma ennast.
Ikka hing kuhugi kinni jääb.

Kahetsen vist sõnu ütlematuid.
Tegusi tegematuid.
Olusi olematuid.
Sammud enda ette sean,
Ja ennast kuidagi teisele kaldale vean.

Seda koormat ma muuta ei suuda.
Homset päeva,
See eest,
Paremaks proovin muuta.
Jääksin ka kord ma vait.
Et ei mõtleks kogu aeg ma vaid.

Kuid seda vist ei suuda.
Tahan tegusid paremaid,
Kuid ikka ootan ilmu,
Külmemaid...

Ütlen sulle veel vaikselt,
Head ööd.
Enne kui selja pöörad,
Ning tule surnuks lööd.

Sul käib kõik nii kergelt,
Graatsilised liigutused,
Mürgitavad mõlgatused.
Kel oleks vaja sinusugust looma?
Eks me vist kõik, otsi endale natukene sooja...

Sa ütled vaikselt tere,
Ning see juba keema paneb minu vere.
Sosistad mulle head ööd,
Sinu nimel teen ma väga rasket tööd...

Mis hommik toob,
Taevas millise uue päeva loob.
Kas põhjast tuleb tuul?
Kas lehed seis'vad veel vahtrapuul?

Kas minu poole hommikul veel pöörad pilke,
Või sööd minusuguseid mehi nagu silke...
Mis toimub sinu peanupu sees...
Seda mõistan nagu kala tiigi sogases vees.

Õues vist on külmaks läinud,
Arvan et silmad vist juba lund on näinud.
Kuhu kadus see mõnus suve soe?
Kas minu armastus tema vastu mitte midagi ei loe?

Nina krõmpsu tõmbab sellest õhust,
Nii talvine ning äratav on tema pale.
Hing teravusest tõmbleb mõnust,
Kuigi talvine päike tundub liiga hale...

Mis ootab mind,
Nendes lumistes sammudes,
Kes mind ootaks
Lumesajus?

Aega selleni vist palju on,
Ette tormates proovin haarata ma vist,
Paremaid kohti vaid.
Põhjala tuuled oot'vad mind vaid seal,
Suviste siniste vete peal.

Suve võim on ammu läinud,
Ilmad on ka paremaid päevi näinud.
Linnudki maid on vahetanud,
Selle maa tolm vaid kauge mälestus on nüüd.

Tõstan käe,
Muidu madala päikse eest
Ma midagi ei näe.
Hingan krõbedat õhku sügavalt.
Edasi kõnnin ma vaikselt külmuvalt.

The ones without a home,
Can never return.
For they have no place to come back for.

The ones without the sense of liability,
Can never feel the right way,
As they have no sense of direction.

Homelessness in our mindsets,
Never let us be so free.
We find our anchors,
And dive to the deep.

We bury ourselves,
And never come back.
The face sees the light,
But mind is numb-
Emotions are removed.

Oh how I miss it so.
Feeling free and letting it go.
Home is gone.
And on we strive...

Ära minu üle nalja praegu tee.
Tunnen et olen katki..
Tahaksin et oleksid siin.
Ning minust tugevasti kinni hoiaksid.

Ma tunnen et kukun jälle.
Kuhugi lõpmatusse auku,
Kust välja ei pääse.
Kallista mind nagu poleks homset.

Ära palun mõista mind hukka.
Selle jaoks liiga nõrk olen praegu.
Ära tee neid lolle nalju.
Neid tõesti ei jaks praegu.

Kuid sind ju pole siin.
Üksi ainult piinlema pean.
Loodan et homseni ikka välja vean...
Üksi olla ju siuke piin...

Tean et pole patust prii.
Teised ammu pikalt saatsin.
Kedagi lähedale ei lasknud,
Kuna teadsin mis valu mind ootab ees.

Kas üle kaalub see,
Selle mida tunnen praegu...
Ole siin. Hea küll.
Kiusa mind.

Mõista mind hukka
Ja nalja tee.
Ainult ära jäta mind üksi.
Selleks liiga nõrgaks olen jäänud...

Tule peale mulle vaim,
Ja ütle mida teha.
Tule peale,
Udune inspiratsioon,
Ja näita mulle teed.

Vii mind jälle sinna ära,
Kohta kus on
Ainult tähtede vaikne sära.
Vii mind sinna,
Kus mõtetes hõljun vaid.
All erinevaid meresid
Ja maid.

Kui sulgen silmad,
Ava mu hing.
Näita mulle kohti rohedaid
Ja ilusaid.

Anna mulle vaikust,
Anna rahu.
Puhu ära,
Kibeda argipäeva vahu.

Kustuta mu meeltest kurbus,
Kustuta ülbus ja kõik halbus
Ära mõista mu tegude üle kohut.
Ära saada mind kurjusesse.
Hoia mind ära pahast.
Valgusta õiget teed.

Ütle mulle asju ilusaid,
Vii mind tähtede sekka.
Sinna igatsen ma ikka...
Sosista kõrva sõnu ilusaid.
Tähtedesäral lase minu peale paista.
Anna rahu mu hingele.
Loovuse palun aja pingele...

Kui palju on palju,
Ja kui vähe,
On vähe.
Kus on piir,
Kus sünnitame uue tähe..

Hingatava õhk,
Vist pole algus,
Pole lõpp.
Ja talla alune maa,
Pole palju midagi ka...

Siit homseni
Aeg on mõõtmatult pikk.
Ja eile oli eile,
Nagu üle üleeile.

Kus üldse on see piir?
Kas kevadine päiksekiir,
On heledam kui talvine silmapiir?

Kas puudutus,
Mis halb on,
On teist moodi
Kui hea?
Kas pimeda tarkus
On halvem kui nägija?
Vastuseid ma vist ei tea...

Kes neid unenägusid,
Minu pähe küll topib?
Kes seda reaalsust, peale sunnib?

Kus on algus,
Kus on lõpp...
Kes räägib valet,
Kes räägib tõtt...

Kus oleks parem?
Või oli see kõik kunagi ammu,
Palju varem...
Vastuseid vist lihtsalt ei tea...

Lõpuks olen tugev,
Lõpuks silmad avan.
Vaatan seda maailma,
Nagu ta on.

Enam ma ei karda.
Enam rohkem ma ei mõtle.
Sinu naeratus mind külmaks jätab.
Kuigi kübeke
Vist veel soojake.

Omad silmad avan.
Kõike selgelt näen nüüd ma.
Jalad kõhu alt välja välja ajan,
Ning sirgu ajan.

Su naer mu kõrvus,
Ikka helgib veel.
Kuid vastu seda seina,
Enam ei jookse ma.

Mine,
Ja ole kus sa oled.
Sind valmis armastama,
Olin ma.
Mis ime mänge mängisid sa,
Kunagi teada seda ma ei saa.

Jälle kogun siis jõudu,
Ning õnnelikuks jälle saan.
Ilma sinuta.
Keegi teine,
Mu südame naerma paneb.
Mida homne toob, seda ei tea.
Kuid kindlalt tean, et lõpetan selle vea.

Finally I have opened my eyes,
And now I have seen your lies.

Your innocent smile,
Was leading me on,
All along.
That smile paved the way
Straight through my hell.

Your innocent smile,
Was not so innocent after all.
Though in my mind,
You still run away.
I a special way,
I guess I still miss you a bit.

Through the bits and pieces,
Through the rain and the neverending pain,
I can open my broken heart
And my eyes.
You are not here no more.
You can't touch me
No more.

Find yourself another prey.
I am not here to stay.
Kill him with your laughter
And your kindness.
For him there is no way out.
It is all hopeless.

Thank you fall,
For leading me on.
Thank you cold september rain,
For truly understanding the game.

I walk alone,
I walk on.
I have made truce,
With my history.
Though your smile still haunts me,
I know I had to let you be.
So this is good bye.

Esimesed sügistuuled,
Täna juba puhusid.
Esimesed sügisvihmad,
Lehed alla uhusid.

Seda lõhna kohtan õhus.
Mõrudat maiku tunnen suus,
Tunnen kõhus.

Elu puudes seisab viivu vaid.
Siis tuleb sügis,
Ning valdab neid rohelisi maid.

Aknast vaikselt välja vaatan,
Suve viimasest mälestusest veel kinni haaran.
Kuid kõik ju siin kaduv on.
Tuleb sügis,
Tuleb tali,
Tuleb külm,
Suur ning vali.

Kõik nii kiirelt ju mööda läeb.
Seda kinni ei anna hoida mingid väed.
Oled pahur?
Ole rahul.
Sügis sind ju omaks võtab.
Las see külmus sind ka külmetab.
Erksaks teeb ta meeled.
Suleb suu,
Ning suleb keeled.

Külm sügis, ütle oma nimi.
Võta mu hing,
Kui viskan kivi.
Ole armuline minule.
Siis luuletuse
Kirjutan just ma sinule.
Jäta mind sa rahule,
Aja hoopis meri vaikselt vahule.

Sest see ju sinu aeg nüüd on,
Magab karu,
Magab konn.
Karasta nüüd minu hing.
Just lõunasse vist lendaski
See õblukene lind...

Võta kinni minu käest.
Sinust hoian siis kinni kõigest väest.
Julgelt sulen ma oma silmad.
Tulgu või lumi,
Ja külmad ilmad.

Siin ma olen,
ja unustan oma elu.
Paha enam pole,
ja kadunud on melu.

Hoia kõvasti minust kinni.
Suudle mu käsi ja mu silmi.
Ära minust enam lahti lase.
Sina nüüd oledki minu ase...

Las need külmad tuuled puhuvad.
Las pahad keeled reedavad ja rõhuvad.
Nüüd ma ju olen siin sinuga.
Elada ei saaks ilma sinuta...

Enam homset ma ei karda.
Tänane meil siin on vaid.
Homme söögu meid või haid.
Lõpuks olen kodus,
Mõistmine ja hoolus.

Võta kinni minu käest.
Sinust hoian siis kinni kõigest väest.
Julgelt sulen ma oma silmad.
Tulgu või lumi,
Ja külmad ilmad.

Siin ma olen,
ja unustan oma elu.
Paha enam pole,
ja kadunud on melu.

Hoia kõvasti minust kinni.
Suudle mu käsi ja mu silmi.
Ära minust enam lahti lase.
Sina nüüd oledki minu ase...

Las need külmad tuuled puhuvad.
Las pahad keeled reedavad ja rõhuvad.
Nüüd ma ju olen siin sinuga.
Elada ei saaks ilma sinuta...

Enam homset ma ei karda.
Tänane meil siin on vaid.
Homme söögu meid või haid.
Lõpuks olen kodus,
Mõistmine ja hoolus.

Puhka,
Aju.
Pildi tasku löö.
Taju.

Lase lahti,
Kui kord saad mahti.
Vaata mis on edasi,
Vaata kes oli tagasi.

Võta väike puhkus,
Pärast seda kui kõik nüüd luhtus.
Mine ja reisi.
Ära mõtle,
Ole kreisi.

Puhka,
Aju.
Kusagile kaugele,
Mine ja vaju.

Vaata läbi vaimusilma,
Muutuseid ja imelist ilma.
Seal kus on tähed,
Sinna sina lähed.

Sügis tulemas on taas.
Tunnen kuidas värav avaneb taas.
Julgelt edasi astun,
Korra veel tagasigi vaatan.

Anna jõud,
Anna mõistust.
Anna und
Ja anna julgust.

Tasa tasa,
Neid jutte kuulen nüüd jälle ma.
Pea on täis värve,
Ning imelisi mänge.

Üle paku astun taas.
Ning uusi asju mina loon,
Nagu täitsa segane loom.

Suvele head aega ütlen.
Puhkamisest nüüd ma puhkan.
Loojaks hakkab minu käsi.
Loomast tema vist ei väsi.

Anna jaksu,
Anna jõudu.
Anna mõistust,
Mitte vastu lõugu.

Õunad punased varsti on.
Aeg on minna.
Üle paku astun ma.
Kogu see maailm tundub nõnda
Uskumatuna...

Kas seal väljas on ka midagi muud?
Või suudlen taas kord seda kuud...
Kaugel oled,
Käed ümber sinu panen ikkagi.

Sinu järgi ma käe sirutan,
Kuid sinuni ma ei ulata.
Alati haardest väljas pool.
Nii terve, kui ka pool.

Tean et unelm oled vaid.
Sa ei käi mööda samu maid,
Kui mina siin all.
Öö on pime, ja päev on hall.

Laulu sulle kirjutasin,
Seda tõlkis minu armas trükimasin.
Kas sina seda kuuled?
Või on liiga nõrgad minu huuled...

Sinust mina unistan.
Vaikselt oma ette sosistan.
Aga sa vist teagi, et mina olemas siin olen.
Räägin ja räägin kuid ilmselt üksi ikka suren.

Paita korra mind palun veel.
Siis on parem, ning olengi juba teel.
Kallista mind veel korra mu arm,
Et elu ei tunduks nõnda karm.

Paista korra veel minu peale.
Unusta halb, ning panusta heale.
Sind ma ikka igatsen...
Kuid üksi omaette ikka sigatsen...

Kas sa kuuled?
Nüüd vist põhjast puhuvad need tuuled.
Suvi on läbi.
Sai läbi, kukkus nagu käbi...

Kas sa kuuled?
Ikka veel nii punased on sinu huuled.
Sind ma ootasin terve suve,
Vist pean veel ootama ära selle lume.

Kas sa seda kuuled?
Need silmad,
Nii suured nii suured...
Sind ma uudistan.
Sind ma himustan.

Kas sa kuuled,
Ära pööranud on need tuuled.
Eilsest pole jälgegi.
Päevad mööda saadan kuidagi...

Ütlemata sõnu ma kuulen,
Tegusid ma näen.
Ja sügis leiab mind üksinda,
Lootusetu ja ikka lollina.

Siin olen olnud,
Nii mitmeid kordi.
Näod vaid vahetuvad,
Jutt jääb samaks.

Kui igav võib see kõik olla.
Iga nädalavahetus sama asi.
Naeran ja jutustan,
Mõistuse koju unustan.

Mis on tähtis?
Mida õnn tegelikult tahtis.
Taevas tähed on.
Sealt nad alla vaatavad.
Meid nad näevad.

Mis mõtlete teie seal?
Kas kunagi ka kass on peal?
Või kõik on hästi.
Kõik lausa ilusasti.

Väsinud ma olen.
Midagi uut tahaks vist.
Kusagile mujale...?
Mingile teisele majale...

Head aega,
Selgelt näen seda uppuvat laeva.
Siia kauaks ei jää.
Päästepaat ju olema peab kusagil.
Muidu varsti leban ma seal kaugel kividel.

Enam ei naera.
Olen vist teel ma taeva...

It was eight o eight.
Five minutes too late.
Just a nitch of time,
But you could not prevent the crime.

What's the matter
After all.
What's the difference,
After the fall.

Who is free,
Of the crosses of yesterday.
Looking and looking,
But still losing your own little way.

Tomorrow will come,
It has not passed yet.
Ten to nine,
You still drinking the wine...

Tunnen kuidas see verre kandub.
Maks lihtsalt täiega andub.
Vaatan käsi.
Maailma vaatamast ei väsi.

Kiireid liigutusi ma ei tee.
Klaas huulteni leiab tee.
Aju kujutelm mingiks muuks nüüd muutub.
Kaugeid lauseid nüüd ainult kuuldub.

Ära vaata mind nii.
Kuigi tavaliselt minagi sind ei vaata.
Õhtu vist eriline on.
Õhus kõike seda,
Mida tavaliselt kainena mõistus ei taha.

Ja ma lähen jälle.
Oma teed.
Sinna kohta,
Kus tõmban lohku.
Ja hommik jälle tuleb.

Ära nuta,
Ära naera.
Ära palun täna näe vaeva.
Selline ma olen mõnikord.

Vaikselt vaikselt ukse avan,
Kuigi tean, et siin polegi nii palav.
Vaatan välja,
Ning tunnen vaikset tuulepuhangut.

Selga kõdistab see mul.
Oh seda suve,
See ju nõnda hull.

Käe vargsi ette sirutan,
Päike tasa aga targu mind soojendab.
Tasa, nii tasa,
Nahk pruuniks muutub vaid.

Tuul vaikselt puude latvu silitab,
Nõnda inimesi randa meelitab.
Kaugel kaugel on vihmapilved.
Naerulsui on inimeste ilmed.

Oh päike oh päike,
Võta mind veel!
Nii kosutav on sinu keel.
Las ma sinus vaikselt leban.
Varju kaugemale nihutan.

Küta kuumaks minu keha.
Sa ju tead, et mulle meeldib seda teha.
Tee mind ilusaks.
Tee mind õnnelikuks.
Tõsta mind harjale,
Ning ära mind alla viska.

Nii kaua kui rohutirtsud,
Õues tirtsuvad veel,
Püsib rõõmus ka minu meel.

Nii kaua kui rohi on veel roheline,
Arvan et maailm on lausa imeline.
Nii kaua kui päike veel soojendab minu põski,
Arvan et naeran ennast lausa lõhki.

Oh suvi,
Miks nii kiirelt kaotad sina huvi,
Põhjalas meie vastu siin.
Talv – see on ju tohutu piin.

Suve viimane päikesekiir,
Sind ootan mina siin.
Suve viimane soojem ilm -
Sinust valmib vaimusilmas mul üks film.

Palun,
Ole siin,
Hoia oma sära.
Palun,
Ära mine ära.

Las ma sind veel kallistan,
Ennast talveks ette valmistan.
Anna aega,
Atra seada.
Anna armu.
Vist hakkan kasvatama ma karvu...

See maailm,
Vist ikka pole minu koht.
Mõtted kaugele aina kaovad nad.
Aga ikka istun mina siin,
Üksinda...

Miks nii raske,
On hüpata sinna unede maailma,
Mõtete maailma jääda vaid?
Miks ma orjama siin selles maailmas pean?
Päeva lihtsalt mõttetult jälle õhtusse vean.

Oh, päike,
Palun näita mulle teed,
Sinna kus on parem paik.
Paika kus on helgem helk.

Siin olles lihtsalt halliks muutun,
Paremaks ei muutu vist miski.
Päev päeva järel,
Liiva sisse vaid vajub.

Mis on seal teises maailmas,
Nii head?
Kas seal teises avaruses,
Tõesti parandan kõik oma vead?

Vastust ma tõesti ei tea,
Aga miski sinna poole ikka veab.
Tahan olla vaba,
Et töösse poleks uppunud mina üle naba.

Eks me lihtsalt tänapäeva orjad oleme,
Raha järgi orjame.
Palun veel kord vabandust.
Andke mulle vabadust!

Meri,
Sinust on vist sündinudki minu veri.
Ei tahaks ainult istuda maal,
Vaid hulpida vees nagu vaal...

Meres on minu juured,
Seal,
Kus puhuvad külmad Põhjala tuuled.
Sinuta ei saa ma olla,
Sinuta pole mingit korda...

Sinakas hall,
Silmapiiril ümmargune kui pall.
Sind ma aina igatsen,
Sinust jutte jutustan...

Kusagile kaugele sisemaale ei taha ma minna.
Sest alati ikka igatsen tagasi sinna,
Kus meri vastu kaljusi peksab vaid,
Kus meri eraldab mitmeid maid.

Süda mul tuksub lainetena,
Samas rütmis laevadega.
Sinine meri,
Mu sinine veri...

Kui ükskord saab minu aeg ka läbi,
Nagu sügisel kuuselt kukkuv käbi,
Siis mind enda embusesse võta.
Tõsta mind üle enda õla.
Et mu haud oleks ilmatu suur ja lai.
Ning lained mulle teeksid pai...

Vihma vaikselt maha kukub,
Tigu vist sinna sisse ära upub.
Rohutirtsud jäävad vait.
Kibedamaks muutub sügisemaik.

Nii vihmapiiskades istuda võiks lõpmatuseni.
Või võib olla vähemalt seni,
Kuni päike jääle kuivatab mind.
Pühib ära eelmise päeva piisad.

Üksindust,
Pudelisse ei peida.
Isegi siis,
Kui viskad selle vastu seina.

Veel üks tilk,
Ning hägusemaks muutubki su pilk.
Keda huvitab sinu hingevalu,
Keegi enam ju andestust ei palu...

Oled tore,
Oled kole.
Kedagi see ei huvita.
Vahet lihtsalt pole...

Kinni hoian hammastega,
Nüüd vist joongi juba lammastega.
Alla ma ei anna.
Kuid see jää vist enam ei kanna...

Kohe vist kukun,
Oma unistustesse upun.
Keegi mind seal ei oota,
Muutust paremuse poole pole mõtet loota.

Anna andeks,
Siis kui minu keha muutub kangeks.
Proovisin head.
Kuid läks ikka nii nagu tead...

Shh,
Kuula salaja,
Sõnu, mida ei taha öelda ma
Ole tasa,
Ma seda ei taha,
Et sa teaksid,
Et sina oled see paha.

Et sina oled see,
Kelle pärast olen valmis minema,
Maailma lõppu.
Sinna maani,
Kust minust ei kuule kippu ega kõppu.

Et teeksin kõik,
Mida võiksin ma,
Et kuidagi moodi tuleksid tagasi sa.
Unusta palun mind.
Ei ole nii kõrge minu hinge hind.
Et tuleksid tagasi,
Seda ei tahaks ma ka mitte vägisi.

Naerata nüüd jälle sa,
Mu kallis,
Mitte minu
kallis.
Edasi lähen mina,
Maailmas hallis,
Kuid see pole sinu teha.
Sina ei jätnud mind kunagi maha.
Sa ei lubanud ju midagi.
Kui süda loll ju on,
Nagu mõttetu sinine kärnkonn.

Vabandan veel kord,
Oma sõnade eest.
Vist tuli see sulle nagu välk,
sinisest veest.

Miks nii raske on sulle kõike seda öelda?
Ja jälle mitme riimi seda mõelda?
Vist mitmeti olen nõrk.
Ning läbipääsmatu oli vast see imeline võrk.

Ära pane tähele,
Et seegi kord jäin nõnda vahele
Vahet pole,
Et armastust pole.
Armastus sinus ei põle,
Vaid vist üksindus kõle.

Vist midagi ei mõistnud mina
Teatris vist ammu langes see esilina.
Süda mul veel esines,
Mõtteid ette rakendas.

Läbi kõik,
Enne kui tuli kaotus,
Enne kui tuli võit.
Puhkan vaikselt mina nüüd,
See vist mu viimane hinge hüüd.

Miskit ei tunne.
Kõik on helehall.
Löö mind kirvega pähe,
Kõdista mind surnuks sa.
Mitte kui midagi, ei tunne ma.

Kas nüüd olen jõudnud sinna,
Kuhu kunagi ei tahtnud minna?
Kas see ongi põrgu?
Kas peaksin hajali ajama omi sõrgu?

Või olen ma taevas,
Päris kapten väikses laevas?
Kes küll puudutaks mind,
Ning ärataks üles sellest.

Ütlematust olemisest.
Või mitte-olemisest.
Kus on tõsi?
Allavoolu ta vist läks nagu vesi...

Kus on põhi?
Kus on taevas?
Kus on olemus...

Löö mind korra veel,
Võib olla üles siis ärkan.
Kõik vist uni on...
Ja mina olen see imelik roheline triipudega konn.
Ära jää palun väga kauaks.
Muidu see koht siin,
Muutubki vist hauaks...

Krt,
Ära kaotasin selle kasutusjuhendi,
Isegi selle kokkuvõtva lühendi.

Kus nüüd siis tean,
Kuhu minema pean?
Mida tegema,
Ning kellega rääkima?

Suuna kaotasin,
Kompass puudu.
Ei tea kas seda ka kasutada oskaksin.
Tänasel õhtul

Kõik on pime.
Suve viimane külmus
Mind vist pigistab.
Mõistus veel mõtleb,
Ning vaikselt higistab...

Kus on kuud,
Kus on tähed?
Miks mina siin olen.
Kuhu sina lähed...?

Kogu see elu,
Vist ülepeakaela on kasvanud.
Kus oli algus,
Kus on lõpp.
Kus on rahu?
Kus oleks hea,
Kus poleks hingevalu.

Tahan silmad sulgeda,
Ning rõõmsalt üles ärgata.
Teades, et pole häda,
Pole viga,
Naeratav nägu minu eest hoolitseb.

See masin katki on läinud.
Parandasin,
Juppe üle jäi.
Neid ühendada proovin,
Vist on hilja.

Täna puhkan.
Rohkem ei mõtle.
Olen vait,
Midagi ei ütle.

Ära ütle mis on hea,
Ära ütle, et tegin jälle vea.
Ära ütle, et kõik on paha.
Seda ma tõesti teada ei taha...

Ära vaata mind sellise pilguga.
Ära võrdle mind mingi sitase silguga.
Ära karju minu peale,
Ära näpuga kogu aeg näita minu tehtud veale...

Ütle mulle midagi head,
Ütle, et olen parem kui kõik need sead.
Ütle minu kohta midagi võluvat.
Ütle minule midagi lihtsat ja ilusat.

Ütle mis on maailmal viga.
Ütle miks sa oled alati selline siga.
Ütle miks lootust pole antud.
Ütle miks vaenu on alati edasi kantud.

Anna mulle andeks,
Anna et ma enam tagasi alla ei langeks.
Anna et mõistust oleks mul
Anna, et ma poleks enam nõnda hull...

Võta kinni minu käest,
Vii mind üles sellest mäest.
Anna mulle andeks..
Et mu süda ei jääks enam külmaks ning nõnda kangeks.

Tasa.
Päike loojub maja taha.
Kätte on jõudmas öö,
On lõppenud selle päeva töö.

Minemas on päikseke,
Nii teeb ta teed õhtule.
Terve päeva oli ta kõrgel taevas,
Nii ta endale seda auku kaevas.

Vist pean nüüd natuke puhkama,
Et saaksin unede maailma rännata.
Sulgen oma silmad,
Võib olla on seal ilusamad ilmad.

Päikseke, head ööd.
Mõmisen sulle veel enne kui mul pildi tasku lööd.
Aeg ongi mul nüüd vist minna.
Kaugele, ilmselt kuhugi sinna
Kus kõik on pea peal.
Ning tegemata jäävad vead.

Puhkus,
Miski sind vaikselt minema uhtus.
Sekund tuli,
Ja sekund läks.
Aeg muutus aina lühemaks.

Tundus,
Et sind on küllaga.
On aega ringi tõmmata ning hullata.
Kuid kadunud sa nüüd ju oled.
Kauge nagu kevadine lumi.
Miskit läks,
Ning miskit tuli...

See mõttetu argipäev,
Mind ükskord hauda aeb.
Tahaks välja,
tahaks rahu.
Rohkemat ma tõesti ei palu...

Tean,
Mis ikka virisen.
Vaikselt ju tegelt ikka hingitsen.
Aga midagi paremat tahaks.
Seda ei paneks ma üldse pahaks.

Kust leida elu hea?
Vat seda kahjuks ma ei tea.
Kust leida elu, parem?
Oleks pidanud alustama vist selle kooliga natsa varem.

Mis ma halan,
Mis ma kurdan.
Üks kord kindlast veel läbi murran.

Tuleb veel kord see parem päev.
Kui aeg nii vargsi mööda läeb.
Kui võin istuda ma rahus,
Lainetes ja merevahus.

Vaikus,
Seda igatsen ma.
Vaikus,
Seda vajan ma taas.

Kogu maailma lärm,
Ning minu peas see meelehärm,
Mind tihtipeale segavad.
Mõtted krussi ajavad.

Tahan kaugele ära,
Seal kus on soojem päikesesära.
Seal kus vaikus on jõus,
Ning vaikne on hommikune tõus.

Ära küsi
Ära hala.
Ei kuule siis sa ühtegi vastusepala.

Lihtsalt kuula...
Vaikne tuul,
Ning kauge linnulaul.
Vaikus ja meelerahu.
Muud ma sinult ei palu...

Vaikus,
Kord leian su sealt,
Ilmselt kusagilt teise saare pealt.
Vaikses kaluripaadis.
Rannakõrtsi õluvaadis...

Vaikus,
Minu tulevane paikus.
Koht kus lihtsalt olla,
Võid mulle sinna külla tulla.

Vii mind tagasi sinna aega,
Kui arvasin et iga kell pääsen tagasi sinna aeda.
Kus puud on alati rohelised,
Ning marjad tunduvad nõnda imelised.

Silmad sulen ning aita,
Vii mind tagasi sinna imelisse paika.
Kus alati võisin olla rahulik,
Mõtetes ning õnnelik.

Arvan,
Et mind kunagi ei maeta,
Korralikult sinna kiriku aeda.
Oma tulevikku ju tean.
Iga päev sammud sinna poole sean...

Veenides mul voolab see veri,
Kuid kuidagi, millegi pärast, miskit paremaks ei keri.
Ka suve soojemal päeval,
Tunnen nagu põhjalas jäisel laeval.
Kas on veel kusagil tagasitee?
Kohta, kus leiaksin enda eluvee...

Mõtle, mõtle,
Sekundi veel kõhkle.
Aeg sind ju lükkab tagant.
Ka siin ei saa olla nii sama lihtsalt, vabalt.

Kus on see koht,
Kus minus sirgeks tõmbuks see haige lohk,
Mis rahu ei anna,
Mis ilusaid mõtteid ei kanna...

Las tuul ravib mind.
Vaikselt külmaks muutub mu hing.
Ei tunne ma enam siis valu.
Ega kedagi endale appi palu...

Millalgi tuleb see päev,
Kui külge panen ma käed.
Pilk siis tuhmub,
Ning vaikus selle valu kaugele uhtub...

Tasa,
Kas seda kuuled?
Varsti puhuvad siin augustikuu tuuled.
Lihtsalt mälestus sellest suvest,
Mingi kild sinu eilsest unest.

Puhkama nüüd ma heidan
Mõtetes veel kusagil kaugel seisan.
Kuhu kadus jällegi kogu see aeg?
Varsti jälle pruunides värvides seisab mu aed.

Jaanipäev ju varsti tulema pidi.
Ning ma lootsin,
Ning lootust hoidsin ma endale ligi.

Tuul vist vaikselt põhja poole on pööranud.
Rahvas ei näe, vist pole kunagi kuulanud.
Mis see ilm...?
Väsinud on nüüd isegi minu silm.

Kiliseb, koliseb,
omaette toriseb.
Aeg tükkidena maha variseb...
Aed täis saab lehepuru,
Ning sirel võtab jälle oma jäätunund jäiga kuju.

Kas sa tead,
Kus asuvad minu vead?
Kas sina tead,
Mis on minu küljed head?

Vist lihtsalt mõtlen liiga palju,
Räägin tobedaid nalju,
Soojendan õhku.
Pea täis sodi ja põhku.

Kas sa tead mis teeb mulle valu?
Mida teeksin ja mida minult kunagi ära palu?
Kas tead mis mõtteid ma kunagi ei mõtle,
Ja sõnu, mida välja ei ütle?

Kas keegi teab,
Miks elu mind kreeni veab...
Elu ju üksik päris pole,
Kuid siiski tundub nõnda kole.

Puudu miski on.
Miski olemata on...
Ma ju ei nuta.
Kuid õnn mu hoovis ennast ka ei peida.

Järgi on jäänud rõõmu püüd.
Mõned mõtted,
Ning vali hüüd.
Kes seal oleks?
Et minul ka üks kord parem oleks...