Ei too see päike,
Enam lund.
Ja ka tähtede soojus,
Mingisugust und.

Tund hakkab olema juba hilja.
Välja veel venitan selja,
Lootes ja oodates,
Et olevus lihtsalt muutub.

Kõrged müürid ehitanud olen.
Peeglisaalis peeglite taga peidus olen ma.
Läbi enam murda ei suuda,
Meel ennast enam nii kergelt ei muuda...
Südames veel tuksub vabadusepüüd.
See vist ongi minu hinge viimne hüüd. 

Ära olen kadunud oma näo taha.
Kõik tunded ammu olen matnud mina maha.
Soomülkasse need sügavale uputasin.
Soola vaid peale raputasin.

Kuid tunne ei sure.
Kaasneb vaid üks mure.
Elupäevad lõpuni üksi veerevad,
Eri maailma erivalgused mul silmi ees pöörlevad.
Rahu vist enam ei leia.
Meelt ma veel ei heida...

Kes tõmbaks need paksud müürid maha.
Kes vaataks mind nende takistuste taha?
Või tõesti polegi kellelgi enam tahet.
On mind või pole – sel pole vahet.