Miskit ei tunne.
Kõik on helehall.
Löö mind kirvega pähe,
Kõdista mind surnuks sa.
Mitte kui midagi, ei tunne ma.

Kas nüüd olen jõudnud sinna,
Kuhu kunagi ei tahtnud minna?
Kas see ongi põrgu?
Kas peaksin hajali ajama omi sõrgu?

Või olen ma taevas,
Päris kapten väikses laevas?
Kes küll puudutaks mind,
Ning ärataks üles sellest.

Ütlematust olemisest.
Või mitte-olemisest.
Kus on tõsi?
Allavoolu ta vist läks nagu vesi...

Kus on põhi?
Kus on taevas?
Kus on olemus...

Löö mind korra veel,
Võib olla üles siis ärkan.
Kõik vist uni on...
Ja mina olen see imelik roheline triipudega konn.
Ära jää palun väga kauaks.
Muidu see koht siin,
Muutubki vist hauaks...