Vii mind tagasi sinna aega,
Kui arvasin et iga kell pääsen tagasi sinna aeda.
Kus puud on alati rohelised,
Ning marjad tunduvad nõnda imelised.

Silmad sulen ning aita,
Vii mind tagasi sinna imelisse paika.
Kus alati võisin olla rahulik,
Mõtetes ning õnnelik.

Arvan,
Et mind kunagi ei maeta,
Korralikult sinna kiriku aeda.
Oma tulevikku ju tean.
Iga päev sammud sinna poole sean...

Veenides mul voolab see veri,
Kuid kuidagi, millegi pärast, miskit paremaks ei keri.
Ka suve soojemal päeval,
Tunnen nagu põhjalas jäisel laeval.
Kas on veel kusagil tagasitee?
Kohta, kus leiaksin enda eluvee...

Mõtle, mõtle,
Sekundi veel kõhkle.
Aeg sind ju lükkab tagant.
Ka siin ei saa olla nii sama lihtsalt, vabalt.

Kus on see koht,
Kus minus sirgeks tõmbuks see haige lohk,
Mis rahu ei anna,
Mis ilusaid mõtteid ei kanna...

Las tuul ravib mind.
Vaikselt külmaks muutub mu hing.
Ei tunne ma enam siis valu.
Ega kedagi endale appi palu...

Millalgi tuleb see päev,
Kui külge panen ma käed.
Pilk siis tuhmub,
Ning vaikus selle valu kaugele uhtub...