Meri,
Sinust on vist sündinudki minu veri.
Ei tahaks ainult istuda maal,
Vaid hulpida vees nagu vaal...

Meres on minu juured,
Seal,
Kus puhuvad külmad Põhjala tuuled.
Sinuta ei saa ma olla,
Sinuta pole mingit korda...

Sinakas hall,
Silmapiiril ümmargune kui pall.
Sind ma aina igatsen,
Sinust jutte jutustan...

Kusagile kaugele sisemaale ei taha ma minna.
Sest alati ikka igatsen tagasi sinna,
Kus meri vastu kaljusi peksab vaid,
Kus meri eraldab mitmeid maid.

Süda mul tuksub lainetena,
Samas rütmis laevadega.
Sinine meri,
Mu sinine veri...

Kui ükskord saab minu aeg ka läbi,
Nagu sügisel kuuselt kukkuv käbi,
Siis mind enda embusesse võta.
Tõsta mind üle enda õla.
Et mu haud oleks ilmatu suur ja lai.
Ning lained mulle teeksid pai...