Eile.
Kõik teisiti paistis meile.
Eile.
Kaugemal oli eile.

Homne päev oli mägede taga.
Ole tasa, lihtsalt edasi maga.
See oli eile. 
See oli meile...

Metsa taga,
Päev ta tõusis.
Tasa tasa.
Uni oli magus,
Kuid päike aina ruttas.

Ei tahtnud ju,
Et tulevik nõnda kiirelt kätte jõuab.
Oleks nagu paigal,
Aga aina edasi sõuab.
See aeg.
Sündimata mõtete aed.

Varsti taas tänane päev,
Eilseks muutub.
Tõusev öö ta kaugele uhtub.
Jõelaevaga ta kaugele sõidab.
Kindalt oma koha ajaloos ta võidab.

Ja täna oli eile.
Nii paistis see ju meile.
Silmad avan, 
Kuigi arvan et vaikselt magan.
Öö paistab külm ja jahe.
Aga uni – soe ja mahe.