Olen katkine mees.
Kõik segi on minu sees.
Kadunud on jõud.
Järgi vaid... põud...

Tühi on mu pea.
Ja hommikut taas kardan.
Sest siis tuleb õhtu üksi.
Väsinud olemast ma olen...

Vaatan välja oma aknast.
Mõttetuks see külm talv kõik muutnud on.
Maast midagi ei kasva.
Ja väikese armastuse juure ta ära külmutas.

Olen katkine mees.
Kurbus pulbitseb minu sees.
Naeratuse mu näolt sa pühkisid.
Samas mu armetu südame ära lõhkusid...

Ma olen väsinud.
Nii väsinud sellest kõigest.
Tahaks uut hommikut,
Kusagil mujal ma.
Tahan lihtsalt õnne.
Kas see siis liiga palju küsitud nüüd on?