Kui ma jooksen mööda teed,
Kas tagasi siis vaatan,
Või aitab meeldetuletusest,
Et seal oli kõik teisiti.

Kui mõtlen kiirelt sellele,
kas tean et aeg on möödas,
Ning tõusmas on uus aeg?

Kas seal on siis kõik nii palju parem,
Et tööle pole vaja minna varem?
Et kollased õunad kohe suhu kukuvad,
Ning viinamarjad ise endast veini teevad?

Ma jooksen,
Sest alati jooksen.
Peatuda ju ei saa.
Muidu neelab mind see kirutud maa.

Vist süda mind enne peatab,
Kui armastus oma kohalolekust teatab.
Vist enne Päikene loojub,
Kui vihkamast loobun.

Siis kui Kuu on
Säravam kui Päike.
Siis kui öö on pikem
Kui südasuvine päev.
Siis kui vaatad minu silma
Jälle ootamatult Sa
Ning teatad,
Et rong jälle peatub.

Koht on valmis.
Mõistus mitte.
Kuskil homses päevas,
Või tuhandes hiljem,
On ka koht millelegi muule.
Siis, kui hinge pean,
Ning keha meres alla poole vean.

Olen kohal,
Pea vist ikka mitte.
Tean seda liiga hilja.
Kui olen juba kirjutanud
Ühe segasema kirja.