Kusagil nurga taga,
Seal kus keegi kunagi ei maga,
Ootab meid õnn või õnnetus.
Tuleviku vaiksed hääled,
Ja tema arusaamatud keeled.
Sosistavad kõrvu nii mõndagi.

Aga meie oleme surelikud.
Aru ei saa, aga ikka oleme õnnelikud.
Me naerame, ja nutame.
Sosin meie ümber vaikseks kunagi ei jää.

Meie teadvus,
Vaid meiega kulli mängib.
Ta teab et meie ise ei tea.
Ära kaotame endi vea.

Otse nurga taha palun vaata.
Enne jalga tõmba saapa.
See väike tuli,
Mis eile üksi ära suri,
Saladuse meile jättis.
Enda alla ta selle mattis.

Kostis hõige:
Kust me teame mis on õige?
Kas valelikkust me oodata ei saa,
Nüüd kui vaikselt surnud ta?

Kusagil kaugel, nurga taga,
Ootab tulevik, võib olla vaga.
Homset päeva me ju ette ei näe.
Aga ootavalt ette sirutame me käe.
Palun, tule!
Ära enne ära sure!
Tule palun siia!
Lase mind koos sinuga, ära viia...

Muud me ei oota.
Polegi vist muud loota.
Ehk keegi teab...
Ehk keegi meid edasi veab...