Kunagi ma olin olemas, olin siin.
Vahete vahel kangem kui viin.

Käisin täna mina tähtede järgi.
Mööda põlde ja maid nii märgi.
Kuhu viib see rada?
Miks ma ikka veel ei maga...

Õhk oli kuidagi kerge.
Öine valgus – nii väga selge.
Samme seades ma ei kartnud.
Omi kingi märgi ma ei kurtnud.

Kuhu viivad mind minu jalad?
Kas sinna, kus ujuvad väiksed kalad?
Kes küll mind juhatab sedasi...
Kas jõuan kohale, või vaid edasi?

Pööran selja, vaatan taha.
Midagi ei jäänudki nagu maha...
Kas elu nii kerge,
Ning taevas nõnda helge?

Jalad, kus te mind viite?
Jalad, mis te küll nüüd teete...
Kunagi ma olin olemas, olin siin.
Vahete vahel kangem isegi kui viin.

Võtan kokku oma jõu,
Et küsida taevalt head nõu.
Kus viib mind minu tee?
Kust küll leiaksin igavese elu vee...