Tahaks olla vist ma
Ainult vait,
Tahaks ainult vaikust kuulata
Ei soovi neid nägusid
Näha ma kohu aeg.

Anna rahu,
Muud ma ei palu.
Kiire elu,
Jube melu...

Hoian kinni eilsest,
Ning nendest seintest.
Enne kui katla kaan siin plahvatab,
Siis kui kõik mu tegevus ainult kahvatab.

Anna rahu.
Muud ma ei palu.
Kuid elu kiire rütm,
Voolab mu keres nagu kuum mürk.

Ah keda ma tean,
Mida virisen.
Elu vist nõnda loodud ongi
Sünnid,
Armastus tapab sus südame.
Ja töötad edasi.

Külmana,
Armastuseta.
Tundeta.
Et keegi sind ka vajab.

Ärkad üles neljapäeva hommikul,
Enne päiksetõusu.
Ning mõistad,
Et kõik on ammu läbi,
Enne kui algaski.

Sirutad ette oma parema käe.
Avad silmad,
Kuid midagi ei näe.
Helisevad kellad,
Nii et kõrvad on jube hellad.
Ja lõpuks valgust näed.
Enam pole kinni seotud sinu käed.