Vaikselt see päev nüüd möödub.
Päike mis kunagi ei tõusnud,
Taas kord loojub.
Horisondi taga midagi vaimusilmas näen.
Kuid pööran ära pea ning edasi läen.

Sammun ja sammun.
Sees vaikselt oma ette karjun.
Igatsust vist ainult igatsen.
Selle nimel ka tegutsen...

Taga ajan unistust.
Midagi imelikku,
Nagu valget sinist ust...
Seletusi liialt ei jaga.
Seda vist polegi nii väga vaja.

Ikka soovin kätte saada,
Seda mida kätte ei saa ma.
Valulikud õppetunnid,
Elu, mulle ikka peale sunnid...

Vaikselt oma maailmasse suundun.
Seal vist ridadeks ma vaikselt muundun.
Hing ikka otsib ja otsib,
Mingi väikese lookese kokku klopsib.

Lühikesed talvepäevad.
Kiirelt mööda läevad.
Aeg lihtsalt uksele koputab.
Seieritega selle alla loputab.

Igatsust ma igatsen.
Lootusele loodan ma.
Vaikuses ma sosistan,
Homme, 
Homme ma oma elu koristan.