Varsti algab öö.
On tehtud selle päeva töö.
Pimedus katab vaibana uneleva maa.
Ilmselt ka minul on aeg minna magama.

Silmi valdas raskus,
Uni nii ootamatult jälle sisse astus.
Sammud voodi poole sean,
Ning keha endaga sinna vean.

Väsimus mind ootamatult tabas,
Vist palju varem ta mind juba endale rabas.
Kust sa küll tulid?
Kas ergad mõtted lihtsalt ära surid?

Pea panen vaikselt padjale,
Ära ta viib teisele kaldale.
Sinna maailma tahan ma ära,
Siis kui kustub minu silmasära.

See ongi see maailm teine,
Kus avatud silmil kunagi ei jõua meie.
Kus kalad räägivad,
Ja jalgrattad määgivad.

Juba ootan mina seda põnevat sõitu.
Reaalsus tundub kuidagi igavavõitu...
Vaikselt teele saadabki mind mu aju,
Kui uduseks muutub reaalsus ning selle taju.

Varsti käes ongi öö.
Aga niisama ma käega ei löö.
Võtan padja ja lähen reisile –
Põnevale ja ilmselt väga kreisile.