Kus on unistuste maa?
Sinna ikka tahaks ma...
Hingesugulust ja rahu.
Tõesti, rohkem ma ei palu...

Näita mulle homset päeva,
Kus järgmine auto ei lenda taeva.
Kus poleks sõda ja häda.
Selle maailmaga on ikka palju viga.

Anna mulle oma käsi.
Ütle, et sa kunagi uskumast ei väsi,
Et homne päev saab olema parem.
Ilusam ja armsam kui kunagi varem.

Väsinud olen vihkamast,
Õnneks mitte hing ihkamast.
Tahaks näha siniseid merelaineid,
Ning meelehetki ikka kaineid.
Mitte põgenemist reaalsusest,
Lihtsalt elust enesest...

Astuda tahaks mina rahus.
Ning astuda valges merevahus.
Tahan ikka sinna ära,
Et unustaksin maailma kära...

Kuni lõpuni vist ma unistan.
Pahad asjad – loodan et need unustan.
Tahaks vaid rahus puhata.
Kuid sedagi enam mulle ei lubata...
Homne maailm, palun sära!
Ära palun lihtsalt kao, minu unistustest ära!