Tean, et korra olin siin,
Sellest mälestus on veel piin.
Seisin vist sama koha peal.
Või vist küll teisel real...

Kõike nägin selgelt pealt. 
Sina olid siin, ja tema tuli sealt.
Arvasid, et keegi ei näe.
Ning nii sõbralikult panid ümber tema oma käe.

Kohvikust läbi tookord käisin vaid.
Siis, kui Temaga sina kokku said.
Nägin et see polnud sõprus, vaid enamat.
Tõesti lootsin, et meil on midagi kenamat.

Korra olin ma siin.
Viha läks otse pähe nagu viin.
Kaotasin keele, kaotasin meele.
Jooksin välja, teisele poole teele. 

Sellest asjast kaua aega olin tasa.
Sees oli valus, nii jubedalt paha.
Arvasin, et mind ka teavitad.
Et ainult viivu vaid sa venitad.

Läks päev, läks kaks.
Olemine aina kummalisemaks.
Minu kallis silmasära.
Nii sa siis petsidki mind ära...

Kõik sa ära rikkusid.
Minu unelmad maha kukkusid.
Kildudeks nad purunesid.
Seinad kokku varisesid.

Jah, korra olin ka mina siin.
Tema, sina ja haige liin.
Kõike ma ju teadsin.
Ja sammud edasi seadsin...