Läbi põlenud maa,
Astub hing mul edasi, 
Suunata.
Aeg vist lihtsalt läbi sai.
Ning juunist saigi 
Hoopis mai.

Läbi põlenud maa.
On külm mul hingata.
Arvasin et selle mäe taga,
Pole enam nii paha.

Aga vastused aina kaugemaks jäid.
Armastus – nii harva sa siit läbi käid.
Proovisin vist haarata ma haaramatust.
Uskuda paremat uskumatust.
Sa olid siiski veelgi parem.
Ja mina – ikka halvem.

Läbi põlenud maa,
On üksi raske kõndida.
Hoian veel kinni omi käsi.
Aga eks see hing ka peagi väsi.