Sadamatuled mind veel kutsuvad,
Kui kaksikud üksinda luksuvad.
Need tuled on vastupandamatud.
Tuttavad, samas tundmatud...

Seal meri minuga kohiseb,
Tuttavlikult toriseb.
Tean, mis mulle oleks hea.
Kuid sinna ikka ennast välja ei vea...

Ja ikka need sadamatuled.
Kas elad, või hoopis vaikselt sured.
Aga siia, sa ju alati tagasi tuled...

Vaiksed sadamatuled.
Isegi siis kui omad silmad suled.
Eemalduda sa nendest ju ei saa.
Muidu neelab sind tervenisti maa. 

Arvasin, et see kõik on möödunik.
Kuid ajast aega paistab et jälle tulevik.
Oma minevikust ei saa me ennast ju lahti lõigata.
Pöörata pea, ja lihtsalt hõigata –
Sind tõesti ma enam ei vaja.
Kolin maale, ehitan suure maja.
Kunagi enam ma tagasi ei tule.
Nende tulede alla mina juba ei sure!

Kuid kord siis jälle longid taas.
Meel on kurb, meel on maas.
Minevik on läbi.
Järgi jäänud – ainult häbi.
Ja need vilkuvad sadamatuled.
Ära pühivad veelkord su mured.