Metsa ma põgenesin,
Metsalise eest.
Jooksin üle laane,
Ning möödusin sinisest veest.

Taha vaadata ei söandanud.
Selle pealegi mõelda ei julgenud.
Väsimus minust lõpuks võitu sai. 
Maailma avarus väikseks jäi.

Põgenesin metsa,
Ma metsalise eest.
Vahe peal kaldusin kõrvale,
Ma õigluse puhtast teest.

Pöörasin ära oma pale,
Keel rääkis sõnu,
Mis oli vale.
Järgi oli jäänud ainult vari.
Nõnda hale.

Vari aina suuremaks varises.
Vaikuse hetked mul kõrvus kummitas.
Peidan ennast nüüd selle puu taha.
Pööran pea. Pööran pilgu maha.

Metsa põgenesin
Metsalise eest.
Võrgu ma leidsin.
Ning enda selle seest.

Appi ei karju.
Jään lihtsalt endale varju.
See vist ongi kõik.
Lühidaks jäi minu hõik.

Põgeneda püüdsin maailma eest.
Peidupaika kindlat,
Ei leidnud mina selle seest.
Hingeldan ma vaikuses.
Siin ja seal.
Ja erinevates paikades.