See maailm,
Vist ikka pole minu koht.
Mõtted kaugele aina kaovad nad.
Aga ikka istun mina siin,
Üksinda...

Miks nii raske,
On hüpata sinna unede maailma,
Mõtete maailma jääda vaid?
Miks ma orjama siin selles maailmas pean?
Päeva lihtsalt mõttetult jälle õhtusse vean.

Oh, päike,
Palun näita mulle teed,
Sinna kus on parem paik.
Paika kus on helgem helk.

Siin olles lihtsalt halliks muutun,
Paremaks ei muutu vist miski.
Päev päeva järel,
Liiva sisse vaid vajub.

Mis on seal teises maailmas,
Nii head?
Kas seal teises avaruses,
Tõesti parandan kõik oma vead?

Vastust ma tõesti ei tea,
Aga miski sinna poole ikka veab.
Tahan olla vaba,
Et töösse poleks uppunud mina üle naba.

Eks me lihtsalt tänapäeva orjad oleme,
Raha järgi orjame.
Palun veel kord vabandust.
Andke mulle vabadust!