Vaikus vaikis.
Ja nõnda ta kisendas.
Pimeduses vastu sillerdas.

Kõrvad valust valusad.
Nad liiga hästi seda kõike tunnevad.
Nurga taha peidan ja ennast varjun.
Võib olla selle valuga kord harjun.

Vaikus vaikis.
Ja kogu toa ta sellega täitis.
Pimeduse lausa põlema ta läitis.

Silmad on väsinud nägemast.
Järgmist koledust tunnetamast.
Ole tasa, ole tasa.
Siis pole sul nii väga paha...

Karjun, ma karjun,
Kuid häält ei tule.
Vaikus minu sees,
Nagu auk sinises vees.

Kuula mu kisa,
Kuula mu häält.
Need sõnad ju ikkagi,
Ka midagi väärt.
Loe sõnu minu suult,
Nagu valgust tõusvalt kuult.

Hääl on vaikne, nõnda tasa.
Neid sõnu ma ütlen, see pole ju paha.
Vaata korra siia, vaata taha.
Et ei unustanud, sa midagi hoopis maha...