Väsimus.
Mitte mingi põnevus.
Või uus.

Kõike seda olen ju
Kord korra järel näinud.
Neid radu
Tuhandeid kordi käinud.

Väsimus.
Elust tüsistus.
Ja kevadise lilleõit.
Ei näe vist ennem kui on ärasõit...

Päikesesära,
Sind igatsen ma väga.
Ning kui ära puhub mind
Põhjatuul.
Lausub sinu nime,
Minu huul.

Minu koduks tähistaevas.
Minu rõõm ja õnnelaegas.
Ära pööran ennast sellest linnast.
Keeldun täitsa sellest hinnast.

Neid radu ma enam ei käi.
Kas veel midagi ütlemata jäi...?
Kes märkab see teab.
Võib olla järgmise sammu,
Veel teise ette seab.