Järgmine päev ennast õhtusse veab.
Ilmselt ta eilsest midagi rohkem teab.
Järgmise hommiku päikesesära,
Kustutab eilse päeva täitsa ära.

Tänase päeva kohmetu vari,
Üksta puha kui uskumatult vali,
Tänasest päevast saab vaid minevik.
Eelmise õhtu punane videvik...

Tulevikku vist natuke tean,
Seda omaette vaikselt nean.
Elu ta vist paremaks ei loo,
Hingeõnnistust ta ellu ei too...

Tänane päeva vaikselt ära sureb,
Keegi teine tema asemele tuleb.
Ära kaovad sinu teod ja mõtted,
Kustuvad sinu jaanikuu lõkked.

Võid lugeda seda ajaloo raamatust,
Nagu ammuse sõja haavatust.
Kes lahingupõllule langes,
Sõjamöllus suures ja kanges.

Mõttetute mõtiskluste,
Teisel pool suletud uste,
Relvi teritades,
Sõda venitades.
Otsuseid nad vastu võtsid.
Ning tuhandeid mehi maha matsid.

Tänane päev jälle suri ära.
Polnudki sellega nii suurt kära. 
Sinine taevas vaikselt kustus,
Ära kadus ja täitsa mustus.