Õhtune tund juba astunud on ligi.
Pikaks veninud on varjud.
Päevasoojus omas vaikuses ta kaob.
Päevavalgus varsti magama ta lä'eb.

Kinni sest hetkest veel hoian.
Kuid sekund kukub.
Järgmine juba hukub.
Ei, kinni hoida ma ei saa.

Vaikset linnulaulu, 
Nüüd kuulvad mu kõrvad.
Silmad tõstan,
Et tervitada öötaeva esmast tähte.

Soojus, kus sa kaod?
Valgus, miks pimedus müüri taha sind laob?
Iga päev ju aina kordab endist,
Lõpeb laul ja kukub kägu.
Selles mängus vanemaks vaid muutub minu nägu.

Täiskuu valgus,
Täida pimedat maailma sa.
Näita, kuhu poole tuleks rutata.
Sest praegu paigal hing ei püsi.
Tõmbleb, nagu metsas uitav susi.

Öövalgus, sa mu tähte nüüd näita.
Ööpimeduses selle küünla võiksid ju läita.
Mu täht, teise maailma sa mind ju viid.
Kus on karda, ning kus on hiid.