Vahel tunnen ennast koduta.
Maailmajünger, mõistuseta. 
Vahel olen kindla tundeta,
Piirid häguseks muutuvad pimeduses.

Õnn mis hoovi peal ootas kunagi,
On ära kolinud, vist soojale maale. 
Vaikselt kripeldab sees mingi asi.
Ta nime ei ütle, pomiseb vaid.

Siin naha all tihti tühjus leiab end.
Mõtlematud sõnad ning surnud lind.
Oodates seda hetke, 
Mis aina kaugemale nihkub.
Tulevik,
Millal saab sinust olevik...

Vahel hirmunult ma silmad sulen.
Süda on valus ning tunnen kuidas vaikselt suren.
Hirmunult ma vaata ringi ning vaikus leiab,
Mind siit mõtetes jälle uuesti.

Vahel tundub, et tuul on vaibund.
Vahel söövitav vaikus pelgupaika annab.
Vahel sööb ta seest mu tühjaks.
Vahest on homsel päeval vahet...
Vahest ikka eitan pahet...

Vaikuses kus leian end,
Saab alguse mu hinge lend.
Põgenen ma vaikselt ära.
Sinna, kuhu ei paista päiksesära.