Me ikka jõlgume nende inimeste taga,
Kellele ütleks, et neid üldse ei taha.
Selleks astume üle oma enda varju,
Hammustame huult, ning välja ei karju.

Mis küll on see õnne valem?
Kuidas oleks nii, et oleks palju parem?
Täna ei tundu olema eriti hea.
Võib olla homme, ma ei tea...

Süda on pika mäluga,
Siis oli mõistus liiga lühikese aruga.
Tunded välja koorusid.
Arvasin tõesti, et minust hoolisid...

Mööda on läinud palju aega.
Nii mõnigi hing leidnud enda tee taeva.
Aga süda ikka ei parane.
Pole innovatiivne, ei arene.

Piisab ühest hetkest, ühest pilgust.
Et aru saada valust, kohest selgust.
Aeg vahete vahel ei paranda haavu.
Mõni kord kõik hästi ei laabu.

Mõni kord süda lihtsalt valutab ja valutab.
Omaette tundeid arutab ja arutab.
Lahti ma sellest ju ei saa.
Tahaks lõpuks olla rahul ma...

Aeg loodetavasti parandab haavad.
Võib olla ikka kõik kunagi terveks saavad.
Mööda läeb see hingepiin.
Ning leian uue sinu siin.