Tunnen kuidas see verre kandub.
Maks lihtsalt täiega andub.
Vaatan käsi.
Maailma vaatamast ei väsi.

Kiireid liigutusi ma ei tee.
Klaas huulteni leiab tee.
Aju kujutelm mingiks muuks nüüd muutub.
Kaugeid lauseid nüüd ainult kuuldub.

Ära vaata mind nii.
Kuigi tavaliselt minagi sind ei vaata.
Õhtu vist eriline on.
Õhus kõike seda,
Mida tavaliselt kainena mõistus ei taha.

Ja ma lähen jälle.
Oma teed.
Sinna kohta,
Kus tõmban lohku.
Ja hommik jälle tuleb.

Ära nuta,
Ära naera.
Ära palun täna näe vaeva.
Selline ma olen mõnikord.