Armastamast minu loll süda vist kunagi ei väsi.
Ilmselt nii kaua kuni oma kaelas ei tunne ma enda käsi.
Ootan sind, koht on vaba.
Tegelt ka,
Pole see ju nii väga paha.

Sinu naeratust ma ootan.
Mõistmist ja armastust.
Tühi koht ma pole, seda ka tean.
Päeva koos sinuga päris rõõmsalt õhtusse vean...

Miks leida sind nii raske...
Kergem tasuda riigimakse...
Süda tilgub verd.
Täidab sellega lõpmatut merd...

Vist haige olen,
Nagu me kõik.
Põgeneda tahan.
Õnnelikku lõppu.
Aga sellest ei kosta
Kippu ega kõppu.

Veri juba vaikselt seisma jääb.
Kedagi ju ei tule, seda ta näeb.
Reegleid lihtsalt vist ei tea.
Selle pärast mul kunagi vist ei vea.