Pintsli ots puudutas veel kergelt, kuidagi sujuvalt ning liuglevalt, lõuendit. Eemalt vaadatuna ei paistnud see olema kuidagi eriline pintsel. Või eriline tehnika, kuidas värv lõuendile jõuab. Isegi ilm oli tavaline. Selline päev, kus täpselt ei saagi aru, kas tegu on ilusa ilmaga, või kas kohe on koledamaks minemas. Teisisõnu oli selline ilm, et oleks olnud paras istuda kiiktoolis, omal terrassil, õlekõrs suus, ning lihtsalt kiikuda. Vaikselt. Mõeldes maailma melule, mis vähemalt tänasel päeval tunduks sama kaugel, kui polaarjoon. Nagu asi, millest on kõneldud ja mõned tuttavadki seal käinud, kuid endal puudub emotsionaalne seos. Suva. Päev, kus kiiret enam ei ole kuhugi. Jah, millalgi tulevikus on midagi tulemas. See tähtis asi, kuu või paari pärast. Teisisõnu, selline päev, kus kõik on veel kaugel, kuid tead, et tulemas see on. Ja loomulikult see meie kliimavööndi kindel asi: ebakindel ilm. Võid t-särgiga istuda, teades et varsti peab panema jopi selga. Tead ju küll, selline ilm. Sellisel päeval on kõik tühine. Ja sees sööb sind tunne, nagu kergelt ikkagi oleksid ärevil, teadmata põhjust.

Jah, umbes selline oli see päev. Lihtsalt üks tuhandete seas. Kuid see viimane löök vastu lõuendit oli antud. See oli kirjas, see oli tehtud. Tehtud! Kunstnik istus tagasi toolile, vaatas oma tööd, ning isegi mõtlemata, hakkas kohe pintslit pühkima puhtaks. Seal see oli. Valmis. Nii ta seal istus, mõne hetke, võib olla ka kauem. Kes sellisel hetkel või ajal üldsegi mõtleb ajast, või kui kiirelt see siis ka kulgeb. Punkt. See lihtsalt on nii. Pintsel koos puhastusrätiga leidis koha kõrval olevalt laualt. Sama laud, kus asus ka klaas, mis juba pool tühjaks oli joodud. Väike lonks ning väike pilgu heit veel lõuendile. Jah, värvid tulid ilusti, näitavad kõike just sellisena, nagu ta oma peas kõike varem oli näinud. See ongi See! Kunstnik asetas klaasi tagasi lauale ning tõusis püsti. Astudes veranda poole, oli tal nägu kavalal muigel. See oli tehtud. Imelik, et see tunne siis nüüd tuli, päeval, kus seda eriti oodata ei osanudki. Päike paistis vaikselt pilvede vahelt. Kunstnikul polnud enam kiiret. Ka pilvedel mitte. Valmis. Seal see oli. Nüüd võib kogu maailm seda imetleda. Verandal õitsesid gerberad. Keegi oli need ilusti vaasi pannud. Ilus. Läbi klaasi paistis õue, maailma, mis oli teisel pool. Maailma, mis enam ei olnud samasugune. Sest nüüd, sellel hetkel, kõik oli ju muutunud. Vist lubati homseks vihma. Või oli see järgmiseks nädalaks... Kunstnik ei teadnud. Kunstnikku ei huvitanud.

Punkt. Ja enne seda veel sõna. See on see viimane sõna. Sellega ongi kõik nüüd vist öeldud. Kõik need aastad... Tegelikult imelik olla. Ei oskagi kohe nagu seisukohta võtta. Teadsin ju ammu, et see päev kunagi tuleb. Kuid nüüd, kus see on käes, ei oskagi eriti olla. Ega midagi teha. Vaikselt panen pastaka maha lauale, selle viimase paberilehe kõrvale. Kummaline. Seda sõna ma olen ju näinud tuhandeid kordi. Ja seda ka kirjutanud sama palju. Ja minu suugi on seda sõna lausunud nii mitmeid kordi, et vahetevahel on lausa tähendus meelest läinud. Ja nüüd ta on seal, paberil, seisab, ja omab mingist erilist omadust. Nüüd lõpuks on see välja öeldud täpselt nii, nagu tema algne idee oli. Ta on sündinud. Ja oma sünniga ajalukku läinud. Ehk siis ta on täitnud oma ülesande just sel hetkel, kui ta on kirja pandud. Ja täidab oma ülesannet ka just siis, kui keegi seda loeb ja seda mõistab nii, nagu seda mõistma peab. Oma sünniga ta sureb. Ja surmaga saavutab ta surematuse. Temast saab suuremat kui keegi meist on. Või kunagi saab olema.

Kõnnin toas vaid ringi ja murran pead. Vist rohkem küll teistpidi – pea murrab mind. Mõistan, et nüüd ma ei oskagi enam midagi teha. Kohe algusest oli teada, et saabub see hetk kunagi kätte. See on alati nii. Ja kõigiga. Sa täidad oma ülesande, ja siis ongi kõik. Punkt. Ma olen öelnud kõik välja, mis mu peas on olnud. Ja mida olen loonud. See on kõik nüüd kirjas. Minu ülesanne on täidetud. Võin nüüd vaikselt, mõtlemata, olemata, lihtsalt minna kohvikusse istuma ja kohvi jooma. Pole vaja enam pingutada. Kõik on valmis. See, mis jäänud on, pole midagi muud kui armuaeg. Nagu jalgpallis mängu lõpus. 90 minutit saab täis, kuid tulevad veel need lisaminutid. See on ka minuga nüüd juhtunud. Praegusest hetkest algasid minu lisaminutid. Kui palju neid antud on, teavad ainult kohtunikud. Ja neid pole enam näha. Nad alati ju vaatavad pealt. Ja kui midagi valesti teed, ilmuvad nad välja. Trahv. Karistus. Kui midagi head teed, nemad kunagi ei karju rõõmust ja tule kiitma. Ainult ikka siis, kui õigluse teelt kõrvale kaldud. Kas tõesti siis olen nii palju õiglusest kõrvale põigelnud, et mind siia unustatakse, ja pean veetma veel kaua aega selles olemuses? Vastust ei tea. Võib olla nemadki on selle ära unustanud. Arvestatakse hoopis võib olla mingi keskmise järgi. Kuidas üleüldiselt inimesed on olnud. Ja noh, kui nii on, siis ilmselt ei saa ma siit kusagile veel nii pea. Peangi võib olla alatiseks siia jääma. Olema, mitte kirjutama, eksisteerima, mitte elama. Keda selles ikka süüdistada saab...

Ma siis jah, kirjutasin selle ära. Viimase lause, viimase sõna. Punkt. Kõik on kirjas. Ma olen vaba. Ma olen tühjaks pigistatud. Mind enam olemas ei ole, mina olen seal kaante vahel. Mina hüppan ringi nende ridade vahel. Mina ütlen neid sõnu. Mina olen see, keda sina loed. See pole lihtsalt ju mingi suvaline jutt. Tuha sõna ütleb rohkem kui üks pilt. Seega mina kirjutasin. Ja see, kes seal vastu vaatab, nende lehekülgede vahel, taga, ja kõrval, olen mina. Me ei ole kunagi kohtunud, kuid mina olen sinu pea sees. Tere. Nii muutun mina veel olematumaks, kui enne olin. Kaon ära lehtede ja inimeste sisse. Olin kunagi siin, kuid mõtted tulid välja. Need kirja panin. Ja nüüd, sina oled seal. Mind võib olla enam ei ole, kuid olen edasi sinu peas. Ja nii ma edasi käin. Keha on kadunud, kuid jään alati olema. Läbi selle viimase sõna enne viimast punkti sain mina valmis ja ma muundusin. Mina olen valmis. Elus loeb ainult armastus. Punkt.

Ma ju ikka olin siin. Isegi kui sa ütled, et mind kohal palju polnud. Tead ju küll, kuidas need asjad käivad. Kiire, kiire, kiire kiire, surm. Ega minagi ju sellest rütmist ei erinenud. Ahh, kuidas ikka oskaks õigeid asju öelda? Tegelikult palju kordi, ja erinevaid asju sai öeldud sulle. Ilmselt küll nii vaikselt, et isegi inglike mu suu all poleks seda kuulnud. Nii vaikselt, et isegi sosin oleks tundunud karjumisena... Ütlesin asju mitmeid kordi, kuid harva kui sina ka samas toas olid. Miks on nii raske murda välja oma radadest ja lihtsalt öelda...? Miks ei ole olemas kedagi, kes vajadusel tuleks ja ütleks: „Sina, nüüd on õige aeg. Ütle asi kohe välja.“ Aga õiget aega ei tule ju kunagi. Ja õiget kohta ka mitte. Siis tuleb kasutada oma enda arupoolikest ja otsida õigemat aega ja õigemat kohta kui täiest silmnähtavalt vale situatsioon. Kas selles ongi õige aja saladus?

Aga nüüd on vist hilja. Sügis ja puha. Ja õhtune tund hakkab juba olema ka. Õige aeg vist mööda läinud? Ahh, kes ikka sekundeid loeb. Kuid kui sekunditest tulevad tunnid ja aastad, vat siis saab vist öelda, et hilja. Täna on lihtsalt liiga hilja.

Tihti peale mulle tundub, et ma nagu ei sobiks siia aega. Oli minevik, ajalugu, ja tulevik mis on nii kaua aja pärast, et ma ei jaksa ära vist oodata. Praegune olevik, noh, see pole päris see mida ma tahan. Ilmselt on alati parem see mis oli või tuleb, kui see et mis on käes. Inimloomus ei ole ju kunagi rahul sellega mis tal on. Tahaksin lihtsalt sulgeda silmad, ning ära kaduda kuhugi mujale. Kusagile, kus oleks minu koht. Koht kus saaksin vabalt olla ning vabalt luua. Koht, kus tunneksin et olen terve. Selline armas väike koht, kus ma tunneksin et oleksin kodus. Kusagile, kus oleks hea olla. Vahetevahel kui sulen silmad, käin ma seal ära. Seal on asjad teistmoodi. Ja ma ei oska sulle seletada, milline seal on. Lihtsalt see, et kui sa suled oma silmad, siis tunned, et klõks, kõik on korras. Sa ei pea mõtlema nendele mõttetutele asjadele, mis tegelikult mingist vahet ei tee. Vat seal ma olen. Ja seal ma loon. Asju, mõtteid, kunsti, paremat maailma. Sellest praegusest olen tõesti väsinud. Viimasel ajal, päevadel ilmselt lausa, on mul mõistus läinud natuke nagu teisele tasandile. Kusagile edasi. Olen hakanud jälle kirjutama. Asju mida lihtsalt pähe tulevad. Ja see on hea. Ilmselt alguses tuleb ka palju lora. Aga kuidagi tuleb otsast alustada. Sest seda ma oskan. Kirjutada. Omi mõtteid nõnda avaldada. Kui väsinud ma olen oma päevatööst. See on lihtsalt jube. Tahaksin ennast lihtsalt oma tuppa sulgeda. Ja olla oma mõtetega üksi. Luua. Mitte istuda.

Vaatasin ennast uuesti peeglist, ning mõistsin, et see vist ikka ei olegi mina. Samas jällegi, oli ka palju, ja mitmeid lausa, sarnasusi küll. Nina nagu oleks olnud samasugune, kõrvad, kui natuke kõrvale pöörata. Silmad... silmad olid vist küll teist värvi... Võrdlesin peegliga omi käsi. Vasaku käes peal siin pool peeglit oli väike kriimustus, seal teisel pool seda näha polnud. Kas see oligi siis minu tuleviku mina? Või olin mina see keegi sealt kunagi enne? Tõstsin vaikselt üles oma vasaku käe. See tüüp seal peeglis järgis mind. Või siis mina järgisin teda seal teisel pool... Kohmetuna kergitasin oma mütsi ning kiirelt keerasin ka pilgu eemale. Kas keegi mängib minuga mingist lolli mängu? Kas see mitte hoopistükis uni pole? Ei, ennast selle pärast nüüd küll näpistama ei hakka. Ega ma siis tobu ka päris pole ju.

Pöörasin pilgu ära sellelt peegel pildilt ning jatkasin oma matka edasi mööda selle linna seda tänavat. Jalutuskepiga igaks juhuks veel koputasin enda kübarat, ning astusin edasi. Ei, ma sellest ei hakka küll kellegiga röökima. Kui ma peaksin pangas paotama oma suud sellise asjaga, siis oleks minu kõrgel karjääril lõpp peal. Härra pangajuhataja on minu õlule pannud suure koorma. Ta teab, et ma olen tubli ja töökas mees. Pereline ja puha. Ülikooli lõpetasin ikkagi cum laude. Mitte nii nagu härra Pretz, kes lihtsalt nii sama poeb härra juhataja külje alla ja mängib temaga kaasa. Mis küll sünniks, kui tema kunagi peaks kuulma mida mina just nägin?? Vat selle peale ei taha ma üldsegi mõelda. Mul on kohustused. Mul on seda tööd vaja. See oli ju tegelikult üks väike ja tühine asi. Tegelikult vist seda kunagi ei juhtunudki. Tegelikult ilmselt lihtsalt oli see eilsest lõunast. Ma ütlesin ka teenijannale, et midagi on viltu selle praega. Küsisin, - kas kokk ikka terve on? Ma tunnen siin praes mingit imelikku lisamaitsest, mida ma varem tundud pole. Kas tegu on mingisuguse viperusega? Teenijanna kohmetus hetkeks, ning jooksis kiirelt köögi poole. Kokk olevat just korraks välja astunud, tuli ta kiirelt oma vastusega tagasi. Imelik, ma mõtlesin. Imelik. Jaa, ilmselt seep see asi oligi. Seal praes oli midagi imelikku, mis tekitas mul need tänased luulud. See ei saanud ju midagi muud olla. See ei võinudki midagi muud olla, kui minu armsa koka Helberti naljakas uus retsept. Heh, sellest võib millalgi aastate pärast nalja visata. Heas seltskonnas, loomulikult. Sellises, kes mõistavad selliseid nalju. Võib olla istume kõik kusagil kellegi tuttava raamatukogus ning tõmbame sigareid. Klaas head brändit soojendab ka mõnusalt. Võib olla on talv. Ja siis läheb jututeema sujuvalt üle imelikkudele sündmustele. Jah. Nii võib see kõik just minna! Siis annan ma vaikselt märku teistele, et soovin ka jagada oma juhtumi nendega. Härrased, üks kord pärast seda, kui minu armas kokk Helbert tegi oma uue retseptiga eksperimente, juhtus järgmine naljakas lugu. Ja siis saamegi kõik koos ja korraga natuke naerda ja muheleda üle selle imelise loo. Vat nii võib see kõik sündida küll.

Olin juba üpriski toibunud sellest kõigest. Teadsin, et olen kohe kohal. Jah, käes on ilus teisipäeva hommik. Kaheksas nimelt. Mulle on alati kevad meeldinud. Ja märtsi kuu minu mäletamist mööda pole kunagi nii armas ja õhuline olnud. Veel mõned sammud, ja olengi kohal. Pank ju on sellest tänava käänakust vasakule, ning supsti olengi kohal. Võtan veel vestitaskust vaikselt uuri välja ning kontrollin enda kõnnaku kiirust. Tubli. Kell on täpselt kaheksa ja kakskümmend viis minutit, seitseteist sekundit. See väike intsident seal poe aknal ei võtnudki nii jubedalt kaua aega. See kestis vist ainult viivu vaid. Võib olla isegi vähem. Vist tegelikult astusin kohe minema sealt. Pöörasin ainult korraks pea. Vist nii see ikka oli jah. Oh, need saiakesed siin armsas pagarikojas lõhnavad hästi. Peaks võib olla lõuna ajal tulema läbi ja võtma paar... Jah, ma tean. Mu armas naiseke arvab, et ainult tema tehtud saiakesed kõlbavad süüa. Ei, ärge minust valesti aru saage. Mulle need täitsa maitsevad. Kuid oleks patt temale tunnistada, et kallim, sinu tehtud saiad on head. Kuid Toomkiriku pagarikojas maitsevad need saiakesed mulle isegi veel rohkem. Jah, sellest ei maini ma talle midagi. Ja pealegi arvab ta, et mul vatsake kasvab liiga kiirelt. Et parem oleks nii, et ma eriti neid saiakesi ei söökski. Peatun korra ning tõmban kopsud täis seda mesimagusat aroomi. Kaneel, magus suhkru lõhn, ja siis veel midagi mis viib mu silmad sulgedes tagasi kuhugile ammusesse lapsepõlve. Linnapoiss, nagu ma olin, jooksin ikka ma tänavatel ringi. Ning see pagarikoda mis just teisel pool meie tänavat oli, tundus alati nii ahvatlevana. Kuigi ema alati nägi ja valvas mind, õnnestus mul aeg ajalt välja lipsata ning joosta otsemaid sinna pagarikotta. Eks kõik lapsed olivad ju armsad. Nõnda oli ka minuga lugu. Suurte silmadega ma vaatasin vesise suuga klaasitagant neid kõik maailma parimaid maiustusi ja saiakesi. Selle koja kõige paremaks reklaamiks oli frau Dönitz ise. Et tema ümbert kinni võtta, läks vaja ilmselt kahte meest. Ja nii ta seisis leti taga ning teenindas kliente. Härra ise oli tagaruumides ning juhatas vägesid. Tihti istus ta omas kontoris ning lõi numbreid kokku. Keegi ju pidi sedagi tegema. Ja siis lipsasin mina sinna poodi sisse. Tavaliselt ainult lõuna ajal oli seal saba. Tavaliselt siis kui mina sinna lipsasin, oli kliente vähe. Ja see suur ja lai naeratus frau Dönitzi näol. Aah, minu väike Albert. Jälle oled sa peitu pugenud ja ära karanud jah? Kuule, ega sa ju muidu ei jaksa nii tubli ja hea poiss olla, kui sa ühte väikest magusat saiakest ei saa. Kes see muu siis su mammat ka aitab? Vali üks saiake ja jookse siis edasi. Enne kui su mamma leiab sind jällegi siit. Me ei taha ju pahandusi? Frau Dönitz oli headust täis. Kõik need sadaviiskümmend kilo ma arvan. Üldse lapsena oli ta mu üks lemmiktegelasi. Hiljem loomulikul muutusid ajad. Aeg läks lihtsalt edasi, ning maailm ka muutus. Neil endil lapsi polnud, kuid samas kõik ümbruskonna lapsed olid ka nende lapsed. Nende mõlemi süda oli suurem kui nende pagarikoda. Ilmselt suuremgi kui meie kodutänav. Valus oli vaadata ning veelgi meenutada seda päeva kui frau Dönitz kokku kukkus. See oli kurb aeg meile kõigile. Herr Dönitz ei toibunud sellest kunagi. Pood kannatas selle all, ning paari aasta pärast lausa suleti. Härra ise sõitis juttude järgi kusagile lõuna poole. Seal olevat ta sugulasi olnud. Eks nemad siis hoolitsesid temagi eest.

Aah, mis kõik ka meelde ei tule kui peatuda ning nuusutada lilli. Või pagarikoja armsaid aroome. Viisakalt tõstsin kaabu ning soovisin müüjatarile kaunist päeva jatku. Kiirel sammul astusin edasi ning olingi juba jõudnud tänava nurgale. Siit oli ilus vaade pangale. Ilusad sambad ning trepp mis viis uhkete nikerdustega tugeva välisukse juurde. Terve see hoone hõngus kindluse tunnet. Ja see on ju peamine asi mille järgi inimesed tänapäeval panku valivad. Ei, enam ei ole peamine see, keda sa tunned, vaid hoopis see tunne mis sa inimestele jätad. Ja see impressiivne hoone mõjub väga vägevalt väga paljudele inimestele. Seda ta on teinud juba pikka aega, isegi enne seda kui praegune pangahärra selle panga ostis. Juba enne seda oli märgata märke sellest, et inimesed usaldavad seda panka. Ja nii nad oma rahad siia tõivad. Ja kahetsema nad ei ole pidanud. Sellest kannavad hoolt minusugused tublid töömehed, kes teevad oma tööd ülima täpsusega. Esmaspäevast reedeni, viis päeva nädalas, kella kaheksa kolmekümnest kella seitsmeteistkümneni. Need oleme meie, ametnike armee, kes hoiavad seda ühiskondliku korda korras. Teie ei pea oma pead murdma raha pärast. Meie hoolitseme selle eest. Teie väiksed inimesed, minge ja rahulikult rühige oma tööpõldudel. Meie teeme suuri tegusid finantsturgudel. Olge rahus, inimesed, teie õnn on meie käes. Jah, me oleme tublid. Keiser võiks, või isegi peaks, meile medali andma. Ega ühiskonna alustalaks olemine kerge pole... Medalit veel saanud pole... Kas kunagi. Viimased sammud veel ja olengi juba treppidel. Vaatan veel üle õla, ning näen rahvast segunemas tänaval. Kiired sammud edasi, kabjakobinat kusagilt ka veel kuulda ning tõllad sõidavad edasi tagasi. Jah, see teisipäev on ilus päev. Avangi ukse ning astun sisse.

Te peaksite kohe kohe lahkuma. Siin enam ei oota teid ju keegi. Aeg on selleks küps. Te lihtsalt ei saa siia jääda. See on liiga ohtlik ju. Kas te siis tõesti ei mõista? Seda ei ole ju kunagi enne tehtud, te teate ju sellest isegi. Kuidas te kavatsete ellu jääda??

Aga tal oli kõik juba planeeritud. Istus vaikselt oma toolile tagasi ning võttis klaasist sõõmu. Teener astus kiire sammuga toast välja. Ukse peal ta pööras korra veel ringi, vaatas viimase korra veel üle selle vana armsa toa ning sulges ukse lahkudes. Isand ei tõstnud põrandalt pilku hetkekski üles. Mõne hetke pärast oli kosta väljast masina käivitust ning teener lendaski minema. Isand tõstis silmad ning vaatas klaasseinast välja Maa poole. See oli naljakalt väikseks jäänud. Oli näha veel väikest tulukest mis iga hetkega Maa poole lennates väiksemaks muutus, kuni ka lõpuks kaduski ära. Veel väike sõõmuke klaasist, ning sügav ohe.

Seda kõike oli juba ammu teada. Aga ta oli andnud endast kõige, et see ei saaks tõeks. Võitle palju sa tahad tuuleveskitega, kuid võita ju ei või. Miskit läks plaanidega valesti. Kuigi isand oli lugenud lugematul määral raamatuid sellest, ehitanud laboreid ja palganud tuhandeid inimesi, ei toonud need investeeringud tulu. Aga omast maailmast lihtsalt loobuda on võimatu.

Kõik algas juba mitukümmend aastat enne tema sündi. Märgid olid olnud juba õhus enne seda, kuid seda ei tahetud uskuda. Kuu oli ju kõige lähem kaaslane Maale, kes on kunagi olnudki. Iga aastaga ta eemaldus ja eemaldus. Viimase saja aastaga oli ta kaugenenud palju kiiremini kui enne. Keegi ei teadnud täpset süüd selleks. Kas Maa külgetõmbejõud oli ajaga väiksemaks jäänud või mingi muu objekt tõmbas Kuud meilt ära... seda lihtsalt ei osatud kuidagi loogiliselt seletada. Kuid inimesed ei tahtnud ka seda, et Maa kaotaks oma väikese sõbra. Valitsuses hakkasid alguses omaette tegema plaane ja uurima, mida võiks teha Kuu päästmiseks. Või õigemini kinni hoidmiseks. Keegi ei tahtnud alla anda. Kuid vilju polnud kusagil näha. Hiljem hakkasid riigid ÜRO egiidi all koostööd tegema. Raha uputati meeletustes kogustes, kuid mitte midagi.

Selleks ajaks oli loomulikult Kuu juba asustatud. Tehnika edasi arenedes loodi sinna isegi atmosfäär. Ega sellest mingit uut Paradiisi sellegi tõttu ei tulnud. Aga seal ikka elas palju inimesi. Ja töötas palju inimesi. Põhiliseks alaks oli Marsi baasi täiustamine. Sinna saadeti igal nädalal uusi kaupu. Marsiga olid teised lood. Kuu peale esimese baasi loomine oli kerge ja võttis vähe aega. Kõige rohkem oli raskusi selle peenikese tolmuga, mis tungis läbi kõige, mille inimese mõistus loonud oli. Katsetati kaua aega, inimpõlvi, et leida see aaine mis hoiaks ära selle jubeda tolmu. Poleks ju kunagi arvanud, et tolm võib nii tappev olla. Tolmu osakesed tungisid nii sügavale naha alla, et hakkasid isegi inimese DNA koodi lõhkuma. Selle tagajärjel diagnoositi paljudel inimestel hulgamisi erinevaid pärilikke haigusi. Alguses ei saadud sellest arugi, arvati et see on lihtsalt uue maailmaga kaasatulev haigus. Hiljem keelati Kuul järglaste saamine. See geenimutatsioone tuli nii palju, et sellega ei tulnud isegi Maa arstiteadus toime. Elanikud toodi Kuule. Terviseriskide tõttu oli korporatsioonide poolt pakutud palk mitu korda kõrgem kui Maa peal. Kuidas mõjus see kõik Kuu peal olnud inimeste psüühikale, seda on raskem hinnata.

Oli vist teisipäeva pärast lõuna, nõnda ütleme, et kell võis olla pool neli. Päev ise ei erinenud millegi poolest teistest samasugustest teisipäevadest või teistest nädalapäevadest. Noh, võib olla ta ei olnud jah esmaspäev ega ka samas mitte reede. Vaid, noh, midagi nädala keskelt. Nii siis, tagasi jutu juurde. Oli täitsa tavaline päevake mis ei erinenud teistest päevadest millegi poolest. Päike oli taevas ja mõned pilved ikka ka. Õhk oli juba sügiseselt raske ja puhas, kuid veel päris seeditav. Polnud veel seda krõbedat talve tunnet sees, kuigi oli juba oktoobri teine pool.

Pilt. Olin töö juures. Läksin vetsu. Avasin ukse. Kuid see viis hoopis teise maailma. Mis asja? Küsid sina? Jah, ise ka ei saanud aru. Võtsin siis istet. Vaatasin. Seal oli kloune. Ja mingeid imelikke tegelasi, keda ma ei tundnudki. Kuid millegi pärast nemad teadsid väga hästi kes mina olen. Astusin sisse oma jahmatusega. Neile tegi see suurt nalja. Näod olid suurel muigel. Alfabell isegi naeris suure suuga. Astus mulle ligi ja ütles

• Tere, oleme sind oodanud juba pikemat aega. Hah! Arvasime lausa vahe peal et sa ei tulegi.

Peab ütlema et oli rabatud sellest. Ma ei mõistnud mis toimub ja hakkasin koheselt ka kahtlema omaenda terves mõistuses. Lugesin kiirelt kümneni. Ühest. Ja ühe ja kümne vahel oli ikka sama võrra numbreid. Nii et see ei saanud ka olla minu loogika, mis mind nüüd alt vedas. See vist oligi mingi teine maailm. Hingasin veel korra sügavalt sisse, ise tundes, et mu nägu oli ilmselt naljakast kaameks tõmmanud ja värv oli ammu kadunud. See ajas Alfabelli jälle naerma.

• Jah, lausa tuli selline mõte meil pähe et sa võib olla ei tulegi. Aga näed, need kirjad ikka ei valeta. Su nägu on on nii küsimusi täis praegu, et lihtsam on vist seletada. Ära karda sa midagi, hinga rahulikult ja stui edasi. Nii siis. Mina olen Alfabell. Ma olen olnud siin juba kaua aega. Mõned koomikud teevad minu üle nalja ja ütlevad, et ma olen olnud siin juba enne seda, kui see koht tegelikult sündis. Aga ma ise ei kaldu nii arvama. Ilmselt ikka oli see koht siin olemas ka enne mind. Muidu oleks ju kogu see süsteem, selline imelik, naljakas. Aga eks naerame hiljem. Ah et kust me teadsime et sa tulemas oled? Vaat, sa oled sealt teiselt poolt. Või kust sina vaatad, oleme meie need, kes on teisel pool. Aga meie oleme hoopis paremal pool. Teine pool on üks teine koht. Sellest ma ei hakka üldse praegu rääkimagi. Millalgi hiljem, arvaksin, siis, kui sa oled juba natukene rohkem aklimatiseerunud. Ja ära harjunud selle meie imelise väikese teistsuguse maailmaga.

  Nii siis. Meil jooksevad seinte peal kirjad. Et me ikka teaksime, et kes on tulemas. Sinna ei kirjutata täpsemalt, et millal on keegi tulemas. Näed seda tüüpi seal nurgas? Tema on Muriel. Teda me ootasime kolmteist aastat. Või oli see mingi teine ajaühik... vat meil selline ajamõõdik puudub. Üks kord oli küll üks naljakas vanake, kes proovis sekundeid lugeda. Et siis teaks mis aeg on. Aga teise päeva õhtuks jäi ta magama. Ja nii ta siis läkski millalgi õhtale. Talle ei sobinud see aja relatiivsus. Mis vahet, sellele siis tegelikult on, et mis aeg täpselt on. Praegu on praegu, tulevik on varsti. Ja minevik, puff, on juba läinud. Pole mõtet enda pead raskete asjadega kurnata. Ega siis elu ju tegelikult selle jaoks tehtud ole.

Roosa taevas häiris mind. Sestap sulgesingi oma silmad, hingasin sügavalt sisse ning taganesin uksest välja. Lugesin uuesti oma sõrmed üle. Viis ja viis, teise käe oma algas kuuendast. Imelik... Kokku ikka kümme. Kõik oli korras. Mitte midagi ei olnud viga minu pea, ega ka silmadega mis sattusid asetsema ka juhuslikult peas. Oleksin tahtnud külma veega oma näo üle lasta enne kui kiirel sammul, tuhmi pilguga, oma töölaua juurde tagasi asusin. Rahulikult naeratasin, võtsin paberilehe vasakult hunnikust, silmasin seda, tegin pliiatsiga paar tõmmet, ning liigitasin selle tehtuks. See töö oli siis tehtud. Hunnik vasakul pool oli küll suur, kuid käed käisid kiiresti. Proovisin tagaplaanile lükata oma eelnevat kogemust, kuid kuidagi moodi oli see Alfabell jätnud mulle unustamatu mulje. Mille see seisnes, ei osanud ma üksipulgi kohe lausa öeldagi. Kas see, et seal teises, paremal pool asuvas maailmas, paistsid kõik kuidagi imelikult teistmoodi olevat? Jah, ega eriti tihti ei näe me ju lõvi taolisi inimolendeid, kellede nägudest särab vastu piiritu rõõm ja sõbralikkus? Vist mitte jah. Ja need teised. Vaene Muriel... Miks nad siis küll kellasid ei vaata seal, vat see jäi mulle selgusetuks. Kuid eks Alfabellil ole ka sellele mingisugune hea seletus. Olen selles kindel. Millegi pärast arvan, et tema seletus tuleb olema väga selge, läbimõeldud, otsekohene ning esimeste lausetega kohe mõistetav. Miks ma selles ei kahtle? Noh, mingi usaldus mul tekkis selle monoloogi ajal. Sel ajal, kui ma ahmisin seda imelikku õhku ega osanud vastata ega küsida midagi. See oli hea, et minu käest midagi otse ei küsitud. Vaid selgitati olukorda.

 Kas minuga on ikka kõik korras?