Eks meil kõigil,
Ju tükike lootust vaja.
Et silmanurgast, pimeduses,
Järgmine pisar alla ei saja...

Keegi ei vaata, keegi ei näe.
Kuid ikka ette panen käe.
Ka minul vahest maailm kokku kukub.
Järgmine armas soov külma ilma hukub...

Maski jälle maalin pähe,
Et mul läheb hästi, ja mitte vähe.
Hing on rahul selle armsa eluga.
Selle kuradi haige lõpmatu meluga.

Kiirustame nii, et unustame elada.
Kõiki neid probleeme ei jaksa ju kaasa vedada...
Aga edasi me aina läheme.
Õnne tunne nii vähene...

Täna õhtul miskit taevast alla sajab.
See pole vihm, vaid armastus mis lootust vajab.
Ning igal õhtul, vaikselt pisarad,
Oma keeles mulle vastu kisavad.

Kas ma võiksin ennast katki lõigata,
Et mu süda saaks kõlavalt hõigata?
Oleks vaja vaid ühte sõbralikku paid,
Tookord sa veel sellest aru said...