Puhkus,
Miski sind vaikselt minema uhtus.
Sekund tuli,
Ja sekund läks.
Aeg muutus aina lühemaks.

Tundus,
Et sind on küllaga.
On aega ringi tõmmata ning hullata.
Kuid kadunud sa nüüd ju oled.
Kauge nagu kevadine lumi.
Miskit läks,
Ning miskit tuli...

See mõttetu argipäev,
Mind ükskord hauda aeb.
Tahaks välja,
tahaks rahu.
Rohkemat ma tõesti ei palu...

Tean,
Mis ikka virisen.
Vaikselt ju tegelt ikka hingitsen.
Aga midagi paremat tahaks.
Seda ei paneks ma üldse pahaks.

Kust leida elu hea?
Vat seda kahjuks ma ei tea.
Kust leida elu, parem?
Oleks pidanud alustama vist selle kooliga natsa varem.

Mis ma halan,
Mis ma kurdan.
Üks kord kindlast veel läbi murran.

Tuleb veel kord see parem päev.
Kui aeg nii vargsi mööda läeb.
Kui võin istuda ma rahus,
Lainetes ja merevahus.