Ja ma vaatan seda nägu. Seda nägu ma olen näinud kogu oma elu. Mind tagasi vaatamas. Näen seda. Ja tunnen seda. Aga ikkagi ei saama tihti peale aru, miks see mees seal peeglis mu elu proovib kihva keerata. Proovib varjude eest peita ennast ära. Oli aeg kui ma olin vihane ta peale. Kuid nüüd... Nüüd vist olen murtud mees. Olnud juba mõnda aega. Apaatia selles suhtes hakkab aina enam võimust võtma. Kas ta on kunagi kedagi tapnud? Ei ole. Kas ta on kunagi väljasureva loomariigi esindajat tapnud ja seda pärast ka söönud, selle pea topiseks lasknud teha ning eksponeerinud seda siis elutoas oma kamina kohal kõikidele? Ei ole. Kas ta on kunagi jätnud makse maksmata? Ei ole. Kas ta on kunagi elanud...? Sellele vastusele on juba raskem vastust anda. Mulle tundub et ma ainult eksisteerin. Ma olen sooja une sees. Võib olla see ongi põrgu. Kõik on nagu hästi aga tegelikult ei ole nagu midagi. Päev päeva järel. Tuuled puhuvad, suured muutuste tuuled, kuid mind nad ei puuduta. Ma teen oma osa. Ma olen selle ühiskonna väikene mutrike. Kui mina teen tööd, siis lapseaialapsed söövad. Kui mina teen tööd, sõidavad autod korraliku tee peal. Kui mina teen tööd, siis on ka teistel tööd. Ja mis tundeid see minus äratab? Et teen kõike alati õigesti? Et ei astu ka punasega üle tee? Aga kes selliseid asju minult kunagi küsib... Pole ju kedagi. Ja nii ma siis elan, oma elu, matetuna siia paradiisi mis tundub rohkematel kordadel põrguna. Ja see põrgu mis oli mu eelmine elu tundub rohkem nagu paradiiisina. Elu on ikka irooniat täis. Aga mina ei naera. Ma ei tunne enam midagi. Ma teen tööd. Ja nii see on. Võimalikult palju proovin aju välja lülitada. Kulutab vähem energiat.

Ja see mees seal peeglis jääb aina vanemaks. Aina üksikumaks. Kasvab aina eemale oma unistustest. Kasvab kaugemale sellest elust, mis ta kunagi oma silme ette maalinud oli. Ja järgi jääb väikene murtud mees, kel päevade lõpus pole midagi muud ette näidata kui ainult seda, et ta käitus alati õigesti. Tegi tarku valikuid. Või jättis need tegemata. Varjus ta varjude eest. Ta oli lihtsalt omaenda vari. Ja päev päeva järel. Ilma et keegi mind ootaks. Ilma et mina ootaksin kedagi. Hüüdja hääl kõrbes. Või lumetormis. Sama asi. Vahet pole. Lähen nüüd magama. Et hommikul jälle tööle minna. Ennast ära unustada ja peitu pugeda varju päikese käes. Head ööd.