Oli vist teisipäeva pärast lõuna, nõnda ütleme, et kell võis olla pool neli. Päev ise ei erinenud millegi poolest teistest samasugustest teisipäevadest või teistest nädalapäevadest. Noh, võib olla ta ei olnud jah esmaspäev ega ka samas mitte reede. Vaid, noh, midagi nädala keskelt. Nii siis, tagasi jutu juurde. Oli täitsa tavaline päevake mis ei erinenud teistest päevadest millegi poolest. Päike oli taevas ja mõned pilved ikka ka. Õhk oli juba sügiseselt raske ja puhas, kuid veel päris seeditav. Polnud veel seda krõbedat talve tunnet sees, kuigi oli juba oktoobri teine pool.

Pilt. Olin töö juures. Läksin vetsu. Avasin ukse. Kuid see viis hoopis teise maailma. Mis asja? Küsid sina? Jah, ise ka ei saanud aru. Võtsin siis istet. Vaatasin. Seal oli kloune. Ja mingeid imelikke tegelasi, keda ma ei tundnudki. Kuid millegi pärast nemad teadsid väga hästi kes mina olen. Astusin sisse oma jahmatusega. Neile tegi see suurt nalja. Näod olid suurel muigel. Alfabell isegi naeris suure suuga. Astus mulle ligi ja ütles

• Tere, oleme sind oodanud juba pikemat aega. Hah! Arvasime lausa vahe peal et sa ei tulegi.

Peab ütlema et oli rabatud sellest. Ma ei mõistnud mis toimub ja hakkasin koheselt ka kahtlema omaenda terves mõistuses. Lugesin kiirelt kümneni. Ühest. Ja ühe ja kümne vahel oli ikka sama võrra numbreid. Nii et see ei saanud ka olla minu loogika, mis mind nüüd alt vedas. See vist oligi mingi teine maailm. Hingasin veel korra sügavalt sisse, ise tundes, et mu nägu oli ilmselt naljakast kaameks tõmmanud ja värv oli ammu kadunud. See ajas Alfabelli jälle naerma.

• Jah, lausa tuli selline mõte meil pähe et sa võib olla ei tulegi. Aga näed, need kirjad ikka ei valeta. Su nägu on on nii küsimusi täis praegu, et lihtsam on vist seletada. Ära karda sa midagi, hinga rahulikult ja stui edasi. Nii siis. Mina olen Alfabell. Ma olen olnud siin juba kaua aega. Mõned koomikud teevad minu üle nalja ja ütlevad, et ma olen olnud siin juba enne seda, kui see koht tegelikult sündis. Aga ma ise ei kaldu nii arvama. Ilmselt ikka oli see koht siin olemas ka enne mind. Muidu oleks ju kogu see süsteem, selline imelik, naljakas. Aga eks naerame hiljem. Ah et kust me teadsime et sa tulemas oled? Vaat, sa oled sealt teiselt poolt. Või kust sina vaatad, oleme meie need, kes on teisel pool. Aga meie oleme hoopis paremal pool. Teine pool on üks teine koht. Sellest ma ei hakka üldse praegu rääkimagi. Millalgi hiljem, arvaksin, siis, kui sa oled juba natukene rohkem aklimatiseerunud. Ja ära harjunud selle meie imelise väikese teistsuguse maailmaga.

  Nii siis. Meil jooksevad seinte peal kirjad. Et me ikka teaksime, et kes on tulemas. Sinna ei kirjutata täpsemalt, et millal on keegi tulemas. Näed seda tüüpi seal nurgas? Tema on Muriel. Teda me ootasime kolmteist aastat. Või oli see mingi teine ajaühik... vat meil selline ajamõõdik puudub. Üks kord oli küll üks naljakas vanake, kes proovis sekundeid lugeda. Et siis teaks mis aeg on. Aga teise päeva õhtuks jäi ta magama. Ja nii ta siis läkski millalgi õhtale. Talle ei sobinud see aja relatiivsus. Mis vahet, sellele siis tegelikult on, et mis aeg täpselt on. Praegu on praegu, tulevik on varsti. Ja minevik, puff, on juba läinud. Pole mõtet enda pead raskete asjadega kurnata. Ega siis elu ju tegelikult selle jaoks tehtud ole.

Roosa taevas häiris mind. Sestap sulgesingi oma silmad, hingasin sügavalt sisse ning taganesin uksest välja. Lugesin uuesti oma sõrmed üle. Viis ja viis, teise käe oma algas kuuendast. Imelik... Kokku ikka kümme. Kõik oli korras. Mitte midagi ei olnud viga minu pea, ega ka silmadega mis sattusid asetsema ka juhuslikult peas. Oleksin tahtnud külma veega oma näo üle lasta enne kui kiirel sammul, tuhmi pilguga, oma töölaua juurde tagasi asusin. Rahulikult naeratasin, võtsin paberilehe vasakult hunnikust, silmasin seda, tegin pliiatsiga paar tõmmet, ning liigitasin selle tehtuks. See töö oli siis tehtud. Hunnik vasakul pool oli küll suur, kuid käed käisid kiiresti. Proovisin tagaplaanile lükata oma eelnevat kogemust, kuid kuidagi moodi oli see Alfabell jätnud mulle unustamatu mulje. Mille see seisnes, ei osanud ma üksipulgi kohe lausa öeldagi. Kas see, et seal teises, paremal pool asuvas maailmas, paistsid kõik kuidagi imelikult teistmoodi olevat? Jah, ega eriti tihti ei näe me ju lõvi taolisi inimolendeid, kellede nägudest särab vastu piiritu rõõm ja sõbralikkus? Vist mitte jah. Ja need teised. Vaene Muriel... Miks nad siis küll kellasid ei vaata seal, vat see jäi mulle selgusetuks. Kuid eks Alfabellil ole ka sellele mingisugune hea seletus. Olen selles kindel. Millegi pärast arvan, et tema seletus tuleb olema väga selge, läbimõeldud, otsekohene ning esimeste lausetega kohe mõistetav. Miks ma selles ei kahtle? Noh, mingi usaldus mul tekkis selle monoloogi ajal. Sel ajal, kui ma ahmisin seda imelikku õhku ega osanud vastata ega küsida midagi. See oli hea, et minu käest midagi otse ei küsitud. Vaid selgitati olukorda.

 Kas minuga on ikka kõik korras?