Kustutan lambi. Õues hakkab juba pimedaks minema. On näha et noor kuu

tõuseb. Nagu väike kumar liist tõuseb vargsi aina kõrgemale ja kõrgemale.

Mõningad tähed juba paistavad. Läbi akna vaadates kõik paistab vaikne ja

võiks arvata et kõik on hästi. Nagu midagi poleks viga. Läbi kardina on veel

näha lumist õue ja teed, mis lookleb aia eest.

Tõmban tooli lauast eemale ning istun. Panen küünla põlema ja läidan

suitsu. Sa oled nii ilus kui sa magad. Su kaunis nagu kumab küünlavalgel

ning tekk õõtsub vaikselt nagu tasane meri. Iga hingetõmbega rahustad mind

enda teadmata. Proovin vaikselt olla, et sinu und mitte segada. Praegu sa

oled kõige ilusam asi maailmas. Sind vaadates unustan hetkeks kõige muu.

Ainult sina oled reaalne ja kogu maailm oma kurjusega on lihtsalt jube

unenägu. Sa oled armas. Kuid minagi pean lahkuma. Suits kulub vaikselt ning

rõngad kaugenevad tasakesi toa pimedate nurkade poole.

Tänane päev jällegi läks nii kiiresti. Oli hommik, ning päevast sai

õhtu. Palju midagi nagu ei teinud aga pimedus jälle tuli. Toa teises nurgas

on meie raamaturiiul. Õnneks sai kõik siia ära toodud. Linnas ei oleks

ilmselt nendest enam midagi järgi, linnagi vist enam pole. Kes see ikka

sellisel ajal raamatuid loeb? Muud reaalsust ei olegi järgi jäänud kui see

lõputuna tunduv jubedus. See kestab ja kestab, kuid võitlema peab. Kuidagi

moodi peab vastu hakkama. Selles me leppisime juba ammu kokku küla poistega.

Jaagup, Tornel, Iisak, Mihkel. Ja teised. Meid oli palju, kuid nüüd enam

meidki palju jürgi ei ole. Kes kadunud öö pimedusse mustades autodes, kes

valinud mõne vabama tee. Kes langenud et kaitsta oma kallimaid. Oma maad.

Kõige nimel millesse uskunud on.

Su mamma ikka veel askeldab köögis. Kuulen kuidas ta nõusi klabistab.

Kuulen kuidas ta astub kiiktooli poole ning istub. Põrand kriuksub, põrand

elab. See kõik kostab läbi põranda. Ainult jumal teab kui mitmed põlved enne

meid on üle nende põrandate ja nende õuede käinud. Kui palju nuttu. Kui

palju rõõmu. Kui palju kurbust. Seda kõike ei saa millegagi mõõta. See on

lihtsalt tunne, mida ei saa kellelegi peale suruda ega seletada. See on meie

hinge olemuses, kusagil seal sügaval sees.

Veel viimane proov, siis on ilmselt kõik läbi. Peame veel midagi tegema,

asja lihtsalt laokile ka jätta ei saa. Kustutan koni ning astun sulle

lähedamale. Suudlen vaikselt su huuli. Küll sa lõhnad hästi. Vaatan veel

viimast korda sulle otsa. Sa oled vapustavalt armas. Lahkuda ei tahaks. Aga

peab. Armastus nõuab ohvreid. Pühin pisara oma silmanurgast ning vaikselt

lahkudes sulgen enda järelt ukse. Loodan, et kunagi sa mõistad.

Trepist alla tulles näen esikus seda kirjut kassi. Nii tubli hiirepüüdja

on ta olnud. Ja loodetavasti jääb tubliks. Ukseavast näen su mammat

kiiktoolil kudumas. Toas on hämar, ainult mõned küünlad söögitoa suurel

laual. Kuid seal ta ikka istub ja koob. Juba aastaid on ta seda teinud. Eks

ikka ole inimesi kellel midagi puudu ning su mamma on alati nende eest

hoolitsenud. Ja see talv on olnud väljakannatamatult külm. Abivajajaid on

palju rohkem kui mida isegi tema suudaks aidata.

Astun edasi ning vaatan laua poole, kus näen väikest kompsu. Rätiku

sisse on ta pannud ühtteist söögipoolist. Tean et need on rasked ajad ja

süüa palju ei ole. Aga ikkagi on ta midagi leidnud. Nagu ikka. Aitab tema

lõpuni.

- Ega seda palju ei ole, aga natuke ikka tee peale aitab., ütleb tema nagu

muu seas.

- Õues külm ka, pane ikka soojalt riidesse. Torm ilmselt jälle tõuseb., ta

vaatab akna poole ning vaikselt endamisi ohkab.

Tean, et ega see ka temale kerge ei ole. Aga see kole aeg on ära söönud

kõik ilusa, mis kunagi on olnud. Midagi pole enam järgi jaanud. Ainult

meeleheide. Lootused on juba ammu kustunud.

- Jumalaga, vastan vaid. rohkem ei oska öelda midagi. Kurgust rohkem häält

ei tule. Eks ta mõistab. Eks tema teab.

Haaran veel nurgast püssi, ning astun külma kätte. Uks isegi enam

korralikult ei avane, lumi on kõik kohad täis tormanud. Sall on soojalt

ümber kaela, kuid lumi ja tuul ikka räsivad nägu. Lund on palju, kuid edasi

saab ikkagi kuidagi moodi sompida. Pööran veel kord ringi ning vaatan tare

poole. Kui mitmeid kordi olen siia tulnud, mitmeid kordi läinud. Vaatan

teise korruse akna poole. Seal on ainult vaikus, kardinad ees. Vaikselt

lebad omas kambris omas voodis, nagu nõiaväel silmad suletud ning oled

kusagil kaugel muinasjutu maal. Kas sind veel kunagi näen? See küsimus

tundub kohatuna ning ringi pöörates kiirendan samme. Kask jääb selja taha.

Aed jääb selja taha.

Metsatuka äärde kui jõuan, heidan veel pilgu tagasi. Läbi tuisu pole

enam talu naha. Kuid tean et see seal kusagil. Lähedal kuid ikkagi kaugel.

Kusagil seal mu selja taga, tormi sisse mattunud. Kiirendan veelgi sammu.

Aeg on juba hiline. Peab veel teistega kokku saama.

Ja nii temagi kaob metsa ja tormi sisse. Lund tuiskab, nagu tahaks ilm

ise peatada kõik sündmused. Kuid isegi see ei ole enam tema võimuses. Vanker

on ammu liikuma hakanud. Seda enam ei peata miski.