Ei ma vist täna veel ei jõua. Peaks vist homme uuesti vaatama. Aga homme ju esmaspäev. Siis ka ju ei sobi. Esmaspäev pole mingi päev, rohkem selline paha olend, mis lihtsalt lõikab katki selle juba tuttavaks saanud nädalavahetuse tunde. Ja ega pühapäev ka mingi tõsine päev ei ole. Ta ju on, kuid samas ei ole ka päris päev. Kuklas juba hommikul ärgates on teadmine, et see on see päev. See on see päev enne esmaspäeva. Ja nii on ka see päev ennast ära rikkunud juba enne, kui on saanud tõestada oma tõelist olemust. Võib olla muidu oleks hea päev, kuid see kuidas ta on nädala sisse paigutatud ei anna talle parimat võimalust särada ning endale võtta seda tähendust ja sära mis talle võib olla muidu kuuluks. Vahete vahel tundub lausa et isegi reede on parem päev. Tead, et kõik see raske töönädal on möödas. Ning võid vaikselt alustada selle armsa nädalavahetusega. Ja ega reede pole tegelikult ju mingi tõsine tööpäev. Nagu ka pühapäev pole mingi tõsine nädalavahetuse päris päev.

Nii et nagu näeme, vabanduse leiab alati. Hea on asju edasi lükata. Mõeldes, et millalgi hiljem on palju parem. Et siis kui õige aeg kätte jõuab, saab asjaga tegeleda. Või alustada. Või hoopiski kui sellega pole isegi veel alustatud, siis vähemalt mõelda selle peale. Tavaliselt see ettevalmistus töö on nii suur, et asi jääbki pahatihti selle suure supi taha. Jõuabki siis üldse millegagi alustada kui sellega ikka selline jama on. Ja kui on ka alustatud, siis miks peaksin seda praegu tegema. Praegu ju, ju võin muid asju teha. Mõelda nendest kõikidest muudest asjadest. Mõelda et mis järjekorras neid asju tegema siis peaks. Aga selle asjaga veel praegu alustada ei saa. Võib olla lööb ta siis sellega järjekorra sassi. Ja siis läheb vaimsus ka pealt ära ja siis ongi asi putsis. Pardon my French... võib olla ja see oli nüüd natuke halvasti öeldud. Aga noh, saate ju ikka minust aru. Mida ma sellega silmas pean. Ei viitsi seda rohkem lahti mõtestada. Piisavalt must-valgel kirjas juba.

Millegi pärast on vist meie sisse juba kodeeritud see tunne, et asju saab hiljem teha. Täpselt nagu kunagi ammu aega tagasi oli kõik paremini ja asjad ilusamad ja toit parem, on ka tulevikus mingi aeg X palju parem asjade tegemiseks. Võib olla alustan homme. Aga vist lugesin just horoskoobist, et homme, ja üldse, järgmise nädala algus ei ole hea aeg tegeleda asjade alustamisega. Ja isegi, mis kõige naljakam, pooleli olevate asjade lõpule viimisega. Sest tähtede seis on selline, et jällegi Veenus on Marsi suhtes nõnda, et nende koos mõju Zeusi tähtkuju planeedi X54 suhtes on tõeliselt halb. Ja kuulge, härrad ja daamid, kui ikka X54 suhe on nii halb, siis on ju täiesti ajuvaba alustada, või lõpetada, asjadega mis vajavad tegemist. Teate ju küll ajaloost seda vana juhtumist kui nii moodi alustati. Ja see ei olnud üldsegi hea supp mis sellest kogu jamast välja tuli. Ilmselt isegi praegu meie majanduslangus on otsesemalt või kaudsemalt sellest tingitud. Kuigi keegi täpselt ei mäleta mis see juhtum oli millega alustati valel ajal, keegi ka otseselt ei taha loll välja näha et hakata küsima et hallo? Nagu mida? Vaid kõik noogutavad targa näoga ja kordavad – jah, praegu ei saa kuidagimoodi selle asjaga alustada. Me ju kõik usaldame seda horoskoobi kirjanikku ja teadlast, kes ennem oli küll ebapädev koristaja Balti jaamas, kuid kuna ta kukkus ja lõi pea ära, puudutasid teda tähetargad planeedilt X53, ja pärast kõike seda ta teabki kohe kõike tuleviku kohta. Või noh, vähemalt seda millal oleks õige aeg asjadega edasi minna või alustada. Keegi pole küll koondarvestust tegelikult ju teinud... aga see pole ka sobilik juba nii soliidses vanuses daami kohta. Kes see meist ikka tahaks olla see nõme taktitundetu nõmedik. Ja seda ei taha me ju keegi olla, vaid tahame minna massiga kaasa ja noogutada – jah, tema teab küll mida ta räägib. Ta ju on teinud seda juba nõnda kaua aega. Ja nii me jäämegi rahule. Mõtlemata täpsemalt mida see meie eludele tegelikult teeb. Kas sellest ka mingist kasu on?

Mõnedes asjades on tal isegi õigus olnud. Mäletan selgelt kuidas ta oma horoskoobis kirjutas, et kirurgid ei tohiks opereerida homme siis kui täna on joonud. Ja oligi üks ullike, kes selle vastu astus. Sest tema arvas et ta teab ise paremini. Aga näh, võta näpust. Ei teadnud ta midagi. Patsient pandi ilusti narkoosi alla, aga kirurgi töö tol korral kõige paremini ei läinud. Praegu patsient ikka magab. Ja sellest on juba kolm nädalat möödas. Jah, lehes just oli see. Või noh, võib olla oli see millalgi varem ka. Millalgi oli sellest lehes juttu, sellise kurjustava ja hurjustava jutuna. Ega see päris esimesel lehel polnud, kuid oli vist suisa neljandal. Ja seal on ju ikkagi päris päriselt võetavad jutud tavaliselt. Minu lemmik lood on just need, kui tuletõrjujad jällegi on päästnud ära kassipoja sealt kõrgelt puu otsast. See vaeseke ronib ikka sinna ka iga kord. Sama puu otsa. Kõige parem selle jutu juures on see, et ta päästetakse iga kord täpselt sama hästi ja professionaalselt ära. Kuigi need tuletõrjujad ilmselt saaksid seda pääste operatsiooni juba ka silmad kinni teha, nad seda ikkagi nõndaviisi ei tee. Vaid mõlemad silmad ikka lahti. Väga tublid. Ma isegi ei pea tavaliselt vaatama pildi peale täpsemalt. Ma juba tean kes see nendest tuletõrjujatest on. Telekas oli ka üks kord suur lugu nendest. Oh neid jubedaid lugusid ikka küll...