Paistab tulema jälle selline igav hommikupoolik. On laupäev, kuid ärkasin üles juba kell 9. see päris normaalne ei tundu, kuid vähemalt ilm on ilus. Tuju? On ka, enam vähem. Tavaliselt sellisel ajal sellisel päeval mind ärkvel ei näe. Mis minuga nüüd juhtunud on, kes seda teab. Ilmselt ikka mingi vanuse probleem. Siis ju ärgatakse keset normaal inimest ööd üles, ning lihtsalt ollakse, tegeletakse ja nii sama mõeldakse ikka asjade üle.

Arvasin, et minul selleni on veel natuke aega. Kuid võta näpust. Ilmselt mitte. See töö ikka rikub inimese ära. Nädalavahetustelgi ei lasta enam magada. Nädala sees peab küll ärkama, aga kas siis vähemalt nädalavahetustel ei võiks lasta inimestel puhata ja magada? Ilmselt mitte. Eks see ilmselt mingi kapitalistide salanõu jällegi ole. Ja mida mina selleks teha saan? Proovin magada. Aga ega sellest ka suurt midagi välja tule. Lihtsalt terve päev jälle untsus, pea uimane, ja meel kusagil kaugel, täpselt ei teagi et mida mõtled, kuid kindlasti on sellel ka mingi tähtis osa sinu sellest unisest päevast. Ning kui tuleb õhtu, ning peaks nagu midagi tegema, või kuhugi minema, siis on jällegi selline väsimus peal, et ei viitsiks nagu midagi teha. Elu on ikka irooniat täis. Seda ikka kohtab iga nurga peal -.iga heategu maksab kätte. Kas varem, või hiljem. Tegelikult ei tahaks seda nagu eriti uskuda, kuid tihtipeale tundub see eluke küll sellisenaoleme ju kõik siin ühes suures paadis. Aga siis jällegi keegid on võrdsemad kui teised. Ja pläma jatkub kauemaks...

Selline tunne, nagu jällegi jutt läheb kergelt käest ära. Kuhugi kaugele, midagi mõttetut. Aga jah, samas jällegi, miks jutt peakski olema kogu aeg konstantselt põnev, mõtekas, sisutihe ning intrigeeriv. Okei, tegelt see viimane lause ilmselt vastas enda eest. Kui oleks ainult igav jutt, siis keegi seda ka ei loeks ju... vaata ka vaata milline geenius siis välja ilmus. Aga noh, mõned asjad on hea teada siis varem, või kui hiljem, siis vähemalt tead. Natuke hiljem küll... aga peamine asi ikka et ennem surma. See oleks soovitav, sest pärast seda oleks ilmselt natuke raskem mõelda. Ja uusi asju õppida. Aga noh, kes meist seda teaks. Meist keegid ei ole vist eriti surnud kunagi olnud. Või kui keegi tahab vastu vaielda, siis palun väga. Mina ei hakka juba mingit tükki küljest hammustama lihtsalt selle pärast.

Aga noh, kuigi ei ole kõige huvitavam hommik, jällegi üksi ärgata, on vähemalt näha et päevast tuleb enam vähem normaalne. Päike paistab ja puha. Küll läbi väikese udukogu, kuid siiski. Parem nii, kui et täiesti pilves. Kogu aeg. See ei ole eriti mõnus. Siin ma istun ja kirjutan, kuigi peaksin hoopis hommikust minema sööma. Kuigi aus olles, ei mäleta ma eilsest küll, et eriti midagi oleks nagu süüa hommikuks... võib olla ikka midagi leidub.

Aga jah, eks see kevad ole ilus aeg. Varsti hakkavad puud pungi ajama. Ja varsti siis lehed ka väljas. Loodus ärkab üles. Lahe. Ei, tegelt päris tore seda ilu siit aknast vaadata. Muusika on hea, ilm ka ilus, mis sa hing ikka ihaldad? Nojah, et seda kellegiga jagada... Aga see on siis juba teine teema. Sellest saab siis millalgi hiljem arutletud jällegi. Ja juttu jätkub kauemaks... Mõttepaus. Pikem mõttepaus. Tegelt peaks kooliasju ka tegema. Kuid nii kaugele on nii raske pääseda. See võtab ju palju kokkuvõtmist. Mida millegi pärast laupäeva varahommikul kuidagi napib... Noh, sai siis pea aegu et terve lehe kirjutatud. Lihtsalt niisama. Vahete vahel pean ikka proovima, kas see jutt sealt peast ka kuidagi välja pääseb. Ja nagu näha, tuleb ta sealt ikka päris soravalt. Oleks ilmselt aeg ennast kokku võtta ning hakata lugusid kirjutama. Aga see tähendaks jällegi kerget ärapööramist... Ja kas seda jaksan. Või olla hall hiireke selles maailmas lihtsalt? Ellu jääda, või elus olla? Neid küsimusi paistab olema lõpmatul määral. Aga natuke head kohvi tahaks küll...