Pintsli ots puudutas veel kergelt, kuidagi sujuvalt ning liuglevalt, lõuendit. Eemalt vaadatuna ei paistnud see olema kuidagi eriline pintsel. Või eriline tehnika, kuidas värv lõuendile jõuab. Isegi ilm oli tavaline. Selline päev, kus täpselt ei saagi aru, kas tegu on ilusa ilmaga, või kas kohe on koledamaks minemas. Teisisõnu oli selline ilm, et oleks olnud paras istuda kiiktoolis, omal terrassil, õlekõrs suus, ning lihtsalt kiikuda. Vaikselt. Mõeldes maailma melule, mis vähemalt tänasel päeval tunduks sama kaugel, kui polaarjoon. Nagu asi, millest on kõneldud ja mõned tuttavadki seal käinud, kuid endal puudub emotsionaalne seos. Suva. Päev, kus kiiret enam ei ole kuhugi. Jah, millalgi tulevikus on midagi tulemas. See tähtis asi, kuu või paari pärast. Teisisõnu, selline päev, kus kõik on veel kaugel, kuid tead, et tulemas see on. Ja loomulikult see meie kliimavööndi kindel asi: ebakindel ilm. Võid t-särgiga istuda, teades et varsti peab panema jopi selga. Tead ju küll, selline ilm. Sellisel päeval on kõik tühine. Ja sees sööb sind tunne, nagu kergelt ikkagi oleksid ärevil, teadmata põhjust.

Jah, umbes selline oli see päev. Lihtsalt üks tuhandete seas. Kuid see viimane löök vastu lõuendit oli antud. See oli kirjas, see oli tehtud. Tehtud! Kunstnik istus tagasi toolile, vaatas oma tööd, ning isegi mõtlemata, hakkas kohe pintslit pühkima puhtaks. Seal see oli. Valmis. Nii ta seal istus, mõne hetke, võib olla ka kauem. Kes sellisel hetkel või ajal üldsegi mõtleb ajast, või kui kiirelt see siis ka kulgeb. Punkt. See lihtsalt on nii. Pintsel koos puhastusrätiga leidis koha kõrval olevalt laualt. Sama laud, kus asus ka klaas, mis juba pool tühjaks oli joodud. Väike lonks ning väike pilgu heit veel lõuendile. Jah, värvid tulid ilusti, näitavad kõike just sellisena, nagu ta oma peas kõike varem oli näinud. See ongi See! Kunstnik asetas klaasi tagasi lauale ning tõusis püsti. Astudes veranda poole, oli tal nägu kavalal muigel. See oli tehtud. Imelik, et see tunne siis nüüd tuli, päeval, kus seda eriti oodata ei osanudki. Päike paistis vaikselt pilvede vahelt. Kunstnikul polnud enam kiiret. Ka pilvedel mitte. Valmis. Seal see oli. Nüüd võib kogu maailm seda imetleda. Verandal õitsesid gerberad. Keegi oli need ilusti vaasi pannud. Ilus. Läbi klaasi paistis õue, maailma, mis oli teisel pool. Maailma, mis enam ei olnud samasugune. Sest nüüd, sellel hetkel, kõik oli ju muutunud. Vist lubati homseks vihma. Või oli see järgmiseks nädalaks... Kunstnik ei teadnud. Kunstnikku ei huvitanud.