Istun, ootan ja mõtlen. Selline tunne et ei viitsiks nagu midagi teha, ja samas, tegemise järgi ootan ka. Et teha midagi, põnevat vist. Kuid mis asi oleks see, mis sütitaks minu huvi? Kes seda teab, kas isegi õieti... Lihtsalt lükkan aega edasi, mõeldes, istudes ja olles. Vist ootan, et midagi varsti juhtuks. Et keegi võtaks ühendust. See on nagu tobe lootmine, sest see tähendab ilmselt ikkagi seda, et ise oleks kellegiga enne ühendust võtnud. Või kui oled kellegiga ühendust võtnud, siis oleks olnud mõistlikum võtta ühendust kellegiga, kes ise pärast hiljem ka sinuga ühendust võtab. Muidu oleksid võinud ju lihtsalt endale helistada – ilmselt sama palju vastust oleksid sa siis saanud.

Istun ja vaatan ringi, kuid ei näe palju midagi. Kes on siis need, kes minu juures on? Minuga? Oodates mind? Vahete vahel kõige lihtsamad küsimused võivad sind pikali visata. Kas on sinul keegi, kes küsiks, kuhu sa jääd... Samas ju mõttetu küsimus, kuid kui järele mõelda, siis eriti raske ju. Kas sinul on keegi kes sinust hoolib, või oled lihtsalt, nii sama siin maailmas. Kõnnid neid teid üksinda, oodates, mõeldes ja puurides. Kuidas võib vabadus tunduda sellise vanglana?? Oh seda imelikku maailma ikka küll. Eks liiga palju head ei ole ka hea. Mida sa selle suure hunniku vabadusega siis peale hakkad? Istud üksinda künka otsas, ja siis, lihtsalt, noh, istudki siis seal? On seal tore? Põnev? Lahe? Ning kui oled liiga kaua seal istunud, siis on raske sealt püsti tõusta ning öelda, et aitab, seda vabadust ma ei taha. Tahan olla vang kellelegi. Ning kui siis tajud seda ja vaatad ümberringi, siis ei näe sa kedagi seal... Oled üksinda seal künka otsas ning, lihtsalt, oledki seal. Tuul puhul ikka valjemalt ning külmemalt. Kuni hetkeni, kui enam ei tunne midagi. Kõik on kadunud. Näed maailma, funktsioneerid, nii nimetatult elad, isegi normaalset elu, kuid oled ikkagi lihtsalt pealtvaataja oma enda elus. Ja mööda ta läheb nagu film. Proovid oma vanadest ja sissekulunud ojadest lahti puigelda, kuid sellest ei tule midagi välja. See eluke lihtsalt läheb, ning sule endal pole enam suurt sõnaõigust. Alla sa päris anda ei taha, kuid midagi muuta sa ka ei suuda. Ning vaikselt muutudki, kõvaks, kalgiks, külmaks...

Mis selle asja juures kõige haigem on, on see, et see kõik juhtub nii vargsi. Seda sa ei pane tähelegi. Lihtsalt oled nagu konn. Nagu kusagilt olen lugenud, või kuulnud, kes seda kõike enam teab. Et nagu konn, kes potis külma vett ning pannakse tulele. Sinna sisse ta keeb. Kuid kui visata konn kuuma vette, siis sealt ta hüppab välja. Eks ta siis ilmselt nõnda ole ka meiega. Vaikselt harjume sitaga ära. Kui asja perspektiivis vaadata, siis tegelt ei tohiks ju me sellega harjuda. Aga kui kõik lihtsalt tuleb peale nõnda vaikselt, siis ei jää ka meil midagi üle. Tähelepandamatult lihtsalt harjume asjadega ära, ning ühel päeval oleme surnud. Mõttetu elu ju? Top of the foodchain... Aga enda eest me ikka põgeneda ei saa. Ei oska. Ei taha. Ei saa... Eks see ole ju nõme. Vabadus. Mis tegelikult ise on vangla, ning vangla mis on tegelikult vabadus. Oh neid inimesi küll ja nende imelikke väljendeid. Ning ideid perfektsest maailmast. Kategooriatest. Ja headest kavatsustest. Ning lõpuks, külma tuule käes olles viskud alla. Kõigest on juba suva. Sest vahet ju pole, kui oled seal, või siin, nii üksinda. Kõik on sama, külm, karge, mõttetu ja valge. Sa isegi mitte ei kasva metsa, vaid kasvad puhtaks. Metalseks, pinnaks, kuhu ei jää midagi külge. Külm metall, läigid ning peegeldad eemale kõik mis on hea.... Ääretult nõme ja mõttetu. Raiskamine lausa. Aga mis seal ikka, life's a bitch and then you die...