Lihtsalt ja istun siin. Ootan seda tormi, mida meile lubati. Olevat seal lõuna pool ikka päris korraliku tööga saanud hakkama. Päike juba loojub vaikselt, nagu ta juba teaks, mis meid ootab ees. Tegelikult ju targem jah, ikka ära minna, kui on teada et midagi halvemat hakkab juhtuma. Aga noh, kõik meist ei ole nii targad. Või ei ole lihtsalt võimalik lahkuda enne, kui õhk on puhas kõigest sellest jamast. Tuul on ka vaikseks jäänud. Eemal olevates puudes kostab veel vaikset linnulaulu. Kuid eks seegi varsti otsa lõppe. Vähemasti siis, kui see tull hakkab jälle tõusma ning pilved vallutavad taeva. Siis on päike juba ammu koju läinud. Puhkama, oma valge teki alla. Eks temagi ju peab puhkama. Ega te's arva, et temagi on lõpmatuseni väsimatu? Ka tema peab puhkama. Nii kaugele oma kõigi nende aastatega polegi ma veel jõudnud. Kuid sellegi lubaduse olen ma endale teinud. Sinna ma üks kord lähen. Vaatan järgi, kuidas ta seal üleval elab, võib olla räägime mõned sõnad juttu. Kunagi ju ei tea...

Võtan vaikselt järgmise lonksu seda sogast jooki. Olgu ta väljanägemine mis tahes, kuid vähemalt teeb soojaks seest. Panen klaasi vaikselt tagasi lauale, ning omaette mõeldes tuleb meelde isegi see koht, kus seda sai esimest korda joodud. Sellest tundub olevat aega meeletult kaua. Nagu mitu eluiga. Kas tõesti olen nii vana? Või on lihtsalt aeg läinud mööda nii aeglaselt, et on mind lihtsalt unustanud kaasa võtta? Kes seda teab. Aeg on ju vana valelik mees. Kunagi ei ole teda piisavalt siis, kui teda vaja on. Ja siis kui teda vaja nii väga pole, on teda rohkem kui küllalt. Oh seda aega küll. Ka temaga olen ma mitmel õhtul koos istunud, ning pajatanud lugusi vanadest aegadest. Ning tema on rääkinud lugusid aegadest, kes enne teda olid. Näitas ükskord isegi pilte oma lastest. Ja lastelastest. Pidavat tulema paremad ajad. Ei tea, kas minu silmad neid ka kunagi elusalt näevad? Või on siis juba aega teistel olla siin minu asemel. Teha asju minu asemel. Minu eest. Minust kaugel Siis, kui minust isegi mälestust enam ei ole... Aga noh, eks seda näevad siis aja lapsed. Ja lapselapsed. Ta ei öelnud kunagi, kui vana tema on. Kuid näost oli näha, et ta oli siin ja seal olnud ikka päris kaua aega. Eks temagi väsis. Vahete vahel ikka. Nagu meie kõik.