Ma ju ikka olin siin. Isegi kui sa ütled, et mind kohal palju polnud. Tead ju küll, kuidas need asjad käivad. Kiire, kiire, kiire kiire, surm. Ega minagi ju sellest rütmist ei erinenud. Ahh, kuidas ikka oskaks õigeid asju öelda? Tegelikult palju kordi, ja erinevaid asju sai öeldud sulle. Ilmselt küll nii vaikselt, et isegi inglike mu suu all poleks seda kuulnud. Nii vaikselt, et isegi sosin oleks tundunud karjumisena... Ütlesin asju mitmeid kordi, kuid harva kui sina ka samas toas olid. Miks on nii raske murda välja oma radadest ja lihtsalt öelda...? Miks ei ole olemas kedagi, kes vajadusel tuleks ja ütleks: „Sina, nüüd on õige aeg. Ütle asi kohe välja.“ Aga õiget aega ei tule ju kunagi. Ja õiget kohta ka mitte. Siis tuleb kasutada oma enda arupoolikest ja otsida õigemat aega ja õigemat kohta kui täiest silmnähtavalt vale situatsioon. Kas selles ongi õige aja saladus?

Aga nüüd on vist hilja. Sügis ja puha. Ja õhtune tund hakkab juba olema ka. Õige aeg vist mööda läinud? Ahh, kes ikka sekundeid loeb. Kuid kui sekunditest tulevad tunnid ja aastad, vat siis saab vist öelda, et hilja. Täna on lihtsalt liiga hilja.