Vaatasin ennast uuesti peeglist, ning mõistsin, et see vist ikka ei olegi mina. Samas jällegi, oli ka palju, ja mitmeid lausa, sarnasusi küll. Nina nagu oleks olnud samasugune, kõrvad, kui natuke kõrvale pöörata. Silmad... silmad olid vist küll teist värvi... Võrdlesin peegliga omi käsi. Vasaku käes peal siin pool peeglit oli väike kriimustus, seal teisel pool seda näha polnud. Kas see oligi siis minu tuleviku mina? Või olin mina see keegi sealt kunagi enne? Tõstsin vaikselt üles oma vasaku käe. See tüüp seal peeglis järgis mind. Või siis mina järgisin teda seal teisel pool... Kohmetuna kergitasin oma mütsi ning kiirelt keerasin ka pilgu eemale. Kas keegi mängib minuga mingist lolli mängu? Kas see mitte hoopistükis uni pole? Ei, ennast selle pärast nüüd küll näpistama ei hakka. Ega ma siis tobu ka päris pole ju.

Pöörasin pilgu ära sellelt peegel pildilt ning jatkasin oma matka edasi mööda selle linna seda tänavat. Jalutuskepiga igaks juhuks veel koputasin enda kübarat, ning astusin edasi. Ei, ma sellest ei hakka küll kellegiga röökima. Kui ma peaksin pangas paotama oma suud sellise asjaga, siis oleks minu kõrgel karjääril lõpp peal. Härra pangajuhataja on minu õlule pannud suure koorma. Ta teab, et ma olen tubli ja töökas mees. Pereline ja puha. Ülikooli lõpetasin ikkagi cum laude. Mitte nii nagu härra Pretz, kes lihtsalt nii sama poeb härra juhataja külje alla ja mängib temaga kaasa. Mis küll sünniks, kui tema kunagi peaks kuulma mida mina just nägin?? Vat selle peale ei taha ma üldsegi mõelda. Mul on kohustused. Mul on seda tööd vaja. See oli ju tegelikult üks väike ja tühine asi. Tegelikult vist seda kunagi ei juhtunudki. Tegelikult ilmselt lihtsalt oli see eilsest lõunast. Ma ütlesin ka teenijannale, et midagi on viltu selle praega. Küsisin, - kas kokk ikka terve on? Ma tunnen siin praes mingit imelikku lisamaitsest, mida ma varem tundud pole. Kas tegu on mingisuguse viperusega? Teenijanna kohmetus hetkeks, ning jooksis kiirelt köögi poole. Kokk olevat just korraks välja astunud, tuli ta kiirelt oma vastusega tagasi. Imelik, ma mõtlesin. Imelik. Jaa, ilmselt seep see asi oligi. Seal praes oli midagi imelikku, mis tekitas mul need tänased luulud. See ei saanud ju midagi muud olla. See ei võinudki midagi muud olla, kui minu armsa koka Helberti naljakas uus retsept. Heh, sellest võib millalgi aastate pärast nalja visata. Heas seltskonnas, loomulikult. Sellises, kes mõistavad selliseid nalju. Võib olla istume kõik kusagil kellegi tuttava raamatukogus ning tõmbame sigareid. Klaas head brändit soojendab ka mõnusalt. Võib olla on talv. Ja siis läheb jututeema sujuvalt üle imelikkudele sündmustele. Jah. Nii võib see kõik just minna! Siis annan ma vaikselt märku teistele, et soovin ka jagada oma juhtumi nendega. Härrased, üks kord pärast seda, kui minu armas kokk Helbert tegi oma uue retseptiga eksperimente, juhtus järgmine naljakas lugu. Ja siis saamegi kõik koos ja korraga natuke naerda ja muheleda üle selle imelise loo. Vat nii võib see kõik sündida küll.

Olin juba üpriski toibunud sellest kõigest. Teadsin, et olen kohe kohal. Jah, käes on ilus teisipäeva hommik. Kaheksas nimelt. Mulle on alati kevad meeldinud. Ja märtsi kuu minu mäletamist mööda pole kunagi nii armas ja õhuline olnud. Veel mõned sammud, ja olengi kohal. Pank ju on sellest tänava käänakust vasakule, ning supsti olengi kohal. Võtan veel vestitaskust vaikselt uuri välja ning kontrollin enda kõnnaku kiirust. Tubli. Kell on täpselt kaheksa ja kakskümmend viis minutit, seitseteist sekundit. See väike intsident seal poe aknal ei võtnudki nii jubedalt kaua aega. See kestis vist ainult viivu vaid. Võib olla isegi vähem. Vist tegelikult astusin kohe minema sealt. Pöörasin ainult korraks pea. Vist nii see ikka oli jah. Oh, need saiakesed siin armsas pagarikojas lõhnavad hästi. Peaks võib olla lõuna ajal tulema läbi ja võtma paar... Jah, ma tean. Mu armas naiseke arvab, et ainult tema tehtud saiakesed kõlbavad süüa. Ei, ärge minust valesti aru saage. Mulle need täitsa maitsevad. Kuid oleks patt temale tunnistada, et kallim, sinu tehtud saiad on head. Kuid Toomkiriku pagarikojas maitsevad need saiakesed mulle isegi veel rohkem. Jah, sellest ei maini ma talle midagi. Ja pealegi arvab ta, et mul vatsake kasvab liiga kiirelt. Et parem oleks nii, et ma eriti neid saiakesi ei söökski. Peatun korra ning tõmban kopsud täis seda mesimagusat aroomi. Kaneel, magus suhkru lõhn, ja siis veel midagi mis viib mu silmad sulgedes tagasi kuhugile ammusesse lapsepõlve. Linnapoiss, nagu ma olin, jooksin ikka ma tänavatel ringi. Ning see pagarikoda mis just teisel pool meie tänavat oli, tundus alati nii ahvatlevana. Kuigi ema alati nägi ja valvas mind, õnnestus mul aeg ajalt välja lipsata ning joosta otsemaid sinna pagarikotta. Eks kõik lapsed olivad ju armsad. Nõnda oli ka minuga lugu. Suurte silmadega ma vaatasin vesise suuga klaasitagant neid kõik maailma parimaid maiustusi ja saiakesi. Selle koja kõige paremaks reklaamiks oli frau Dönitz ise. Et tema ümbert kinni võtta, läks vaja ilmselt kahte meest. Ja nii ta seisis leti taga ning teenindas kliente. Härra ise oli tagaruumides ning juhatas vägesid. Tihti istus ta omas kontoris ning lõi numbreid kokku. Keegi ju pidi sedagi tegema. Ja siis lipsasin mina sinna poodi sisse. Tavaliselt ainult lõuna ajal oli seal saba. Tavaliselt siis kui mina sinna lipsasin, oli kliente vähe. Ja see suur ja lai naeratus frau Dönitzi näol. Aah, minu väike Albert. Jälle oled sa peitu pugenud ja ära karanud jah? Kuule, ega sa ju muidu ei jaksa nii tubli ja hea poiss olla, kui sa ühte väikest magusat saiakest ei saa. Kes see muu siis su mammat ka aitab? Vali üks saiake ja jookse siis edasi. Enne kui su mamma leiab sind jällegi siit. Me ei taha ju pahandusi? Frau Dönitz oli headust täis. Kõik need sadaviiskümmend kilo ma arvan. Üldse lapsena oli ta mu üks lemmiktegelasi. Hiljem loomulikul muutusid ajad. Aeg läks lihtsalt edasi, ning maailm ka muutus. Neil endil lapsi polnud, kuid samas kõik ümbruskonna lapsed olid ka nende lapsed. Nende mõlemi süda oli suurem kui nende pagarikoda. Ilmselt suuremgi kui meie kodutänav. Valus oli vaadata ning veelgi meenutada seda päeva kui frau Dönitz kokku kukkus. See oli kurb aeg meile kõigile. Herr Dönitz ei toibunud sellest kunagi. Pood kannatas selle all, ning paari aasta pärast lausa suleti. Härra ise sõitis juttude järgi kusagile lõuna poole. Seal olevat ta sugulasi olnud. Eks nemad siis hoolitsesid temagi eest.

Aah, mis kõik ka meelde ei tule kui peatuda ning nuusutada lilli. Või pagarikoja armsaid aroome. Viisakalt tõstsin kaabu ning soovisin müüjatarile kaunist päeva jatku. Kiirel sammul astusin edasi ning olingi juba jõudnud tänava nurgale. Siit oli ilus vaade pangale. Ilusad sambad ning trepp mis viis uhkete nikerdustega tugeva välisukse juurde. Terve see hoone hõngus kindluse tunnet. Ja see on ju peamine asi mille järgi inimesed tänapäeval panku valivad. Ei, enam ei ole peamine see, keda sa tunned, vaid hoopis see tunne mis sa inimestele jätad. Ja see impressiivne hoone mõjub väga vägevalt väga paljudele inimestele. Seda ta on teinud juba pikka aega, isegi enne seda kui praegune pangahärra selle panga ostis. Juba enne seda oli märgata märke sellest, et inimesed usaldavad seda panka. Ja nii nad oma rahad siia tõivad. Ja kahetsema nad ei ole pidanud. Sellest kannavad hoolt minusugused tublid töömehed, kes teevad oma tööd ülima täpsusega. Esmaspäevast reedeni, viis päeva nädalas, kella kaheksa kolmekümnest kella seitsmeteistkümneni. Need oleme meie, ametnike armee, kes hoiavad seda ühiskondliku korda korras. Teie ei pea oma pead murdma raha pärast. Meie hoolitseme selle eest. Teie väiksed inimesed, minge ja rahulikult rühige oma tööpõldudel. Meie teeme suuri tegusid finantsturgudel. Olge rahus, inimesed, teie õnn on meie käes. Jah, me oleme tublid. Keiser võiks, või isegi peaks, meile medali andma. Ega ühiskonna alustalaks olemine kerge pole... Medalit veel saanud pole... Kas kunagi. Viimased sammud veel ja olengi juba treppidel. Vaatan veel üle õla, ning näen rahvast segunemas tänaval. Kiired sammud edasi, kabjakobinat kusagilt ka veel kuulda ning tõllad sõidavad edasi tagasi. Jah, see teisipäev on ilus päev. Avangi ukse ning astun sisse.