Tihti peale mulle tundub, et ma nagu ei sobiks siia aega. Oli minevik, ajalugu, ja tulevik mis on nii kaua aja pärast, et ma ei jaksa ära vist oodata. Praegune olevik, noh, see pole päris see mida ma tahan. Ilmselt on alati parem see mis oli või tuleb, kui see et mis on käes. Inimloomus ei ole ju kunagi rahul sellega mis tal on. Tahaksin lihtsalt sulgeda silmad, ning ära kaduda kuhugi mujale. Kusagile, kus oleks minu koht. Koht kus saaksin vabalt olla ning vabalt luua. Koht, kus tunneksin et olen terve. Selline armas väike koht, kus ma tunneksin et oleksin kodus. Kusagile, kus oleks hea olla. Vahetevahel kui sulen silmad, käin ma seal ära. Seal on asjad teistmoodi. Ja ma ei oska sulle seletada, milline seal on. Lihtsalt see, et kui sa suled oma silmad, siis tunned, et klõks, kõik on korras. Sa ei pea mõtlema nendele mõttetutele asjadele, mis tegelikult mingist vahet ei tee. Vat seal ma olen. Ja seal ma loon. Asju, mõtteid, kunsti, paremat maailma. Sellest praegusest olen tõesti väsinud. Viimasel ajal, päevadel ilmselt lausa, on mul mõistus läinud natuke nagu teisele tasandile. Kusagile edasi. Olen hakanud jälle kirjutama. Asju mida lihtsalt pähe tulevad. Ja see on hea. Ilmselt alguses tuleb ka palju lora. Aga kuidagi tuleb otsast alustada. Sest seda ma oskan. Kirjutada. Omi mõtteid nõnda avaldada. Kui väsinud ma olen oma päevatööst. See on lihtsalt jube. Tahaksin ennast lihtsalt oma tuppa sulgeda. Ja olla oma mõtetega üksi. Luua. Mitte istuda.