Hommikul kohe pärast ärkamist läksin randa. Mõtlesin, et seal saan rahus ärgata. Tead ju küll, kuidas need hommikud rannas on. Meri oli peegel sile. Kedagi muud seal ei olnud. Hea küll, sa ju tead mind liiga hästi. Jah, üksi ma seal polnud. Ega need kajakad siis ju kunagi randa üksinda jäta. Nemad seal jah, lendasid ringi. Vaikselt istusin kivi peale, mille päike oli juba varajasest hommikust kuumaks kütnud. Selleks ajaks ei olnud ta veel liiga kuum. Eks päike ole teda kuumutanud terve suve. Ning öö selle eest jällegi proovinud jahutada. Kunagi ei saa ikka olla täpselt üks...

Ma armastan seda kohta siin. Siin on lihtsalt nii rahulik. Eriti kui arvesse võtta kõike seda mis enne oli... Ma ei taha selle peale mõeldagi enam. See kõik, mis oli, oli minu teises elus. Sa ju mõistad mind. Mul on siin hea olla... Lihtsalt omaette. Ja ei, sa ei leia mind kunagi üles. Ja ei, ma ei kutsu sind ka kunagi siia. Põhjusi me ju teame liiga hästi. Siin on mul hea, turvaline. Ja sa ei leia seda kohta kunagi üles. Seda ei ole ühegi kaardi peal. Öeldakse, et parimad asjad maailmas on tasuta, kuid päris nii see ka ei ole... Igal asjal on oma hind.

Aga jah, see päike on lausa vapustav. Ma lihtsalt istungi päevad pikad tema käes, ja jutustan temaga. Tema kuulab mind. Minu muresi ja nüridaid mõttemõlgutusi. Seda sina ei viitsinud kunagi teha. Sa ju ütlesid, et ma jääksin vait. Aga ma ei ole lihtsalt ilus asjake. Isegi minul, kuigi sina vist seda EI usu, on ajud olemas. Omad mõtted. Omad tegemised. Sa ilmselt kunagi ei arvanudki, et leian oma rahuliku koha. Või vähemalt mitte sellises kohas. Vabana. Aga näed, sa alahindasid mind. Lollike... Elu pole nii ühepalgeline, kui arvad. Aga sa ei tea palju asju...

Meri on minu kaitseks. Kui mul midagi vaja, sealt leian ma abi. Sinu käsi ei saa enam mind aidata. Olen vaba. Kui imelik see sõna on, ma poleks kunagi arvanud, et saan teada mida see tähendab. Enne tundus see lihtsalt sõnakõlksuna, kuid nüüd... On see hoopis midagi muud. See on tunne. Ma olen seal kus ma olen alati tahtnud olla. Rahul... See on teine sõna mida sa kunagi selgeks ei õpi. Või millest sa aru ei saa. Meri loksub vaikselt oma rada. See on nii rahustav ja lausa uimastav. Natukene teistmoodi kui kus sina nüüd oled? Teistmoodi kui kõik kohad, kus sa kunagi oled olnud.