Punkt. Ja enne seda veel sõna. See on see viimane sõna. Sellega ongi kõik nüüd vist öeldud. Kõik need aastad... Tegelikult imelik olla. Ei oskagi kohe nagu seisukohta võtta. Teadsin ju ammu, et see päev kunagi tuleb. Kuid nüüd, kus see on käes, ei oskagi eriti olla. Ega midagi teha. Vaikselt panen pastaka maha lauale, selle viimase paberilehe kõrvale. Kummaline. Seda sõna ma olen ju näinud tuhandeid kordi. Ja seda ka kirjutanud sama palju. Ja minu suugi on seda sõna lausunud nii mitmeid kordi, et vahetevahel on lausa tähendus meelest läinud. Ja nüüd ta on seal, paberil, seisab, ja omab mingist erilist omadust. Nüüd lõpuks on see välja öeldud täpselt nii, nagu tema algne idee oli. Ta on sündinud. Ja oma sünniga ajalukku läinud. Ehk siis ta on täitnud oma ülesande just sel hetkel, kui ta on kirja pandud. Ja täidab oma ülesannet ka just siis, kui keegi seda loeb ja seda mõistab nii, nagu seda mõistma peab. Oma sünniga ta sureb. Ja surmaga saavutab ta surematuse. Temast saab suuremat kui keegi meist on. Või kunagi saab olema.

Kõnnin toas vaid ringi ja murran pead. Vist rohkem küll teistpidi – pea murrab mind. Mõistan, et nüüd ma ei oskagi enam midagi teha. Kohe algusest oli teada, et saabub see hetk kunagi kätte. See on alati nii. Ja kõigiga. Sa täidad oma ülesande, ja siis ongi kõik. Punkt. Ma olen öelnud kõik välja, mis mu peas on olnud. Ja mida olen loonud. See on kõik nüüd kirjas. Minu ülesanne on täidetud. Võin nüüd vaikselt, mõtlemata, olemata, lihtsalt minna kohvikusse istuma ja kohvi jooma. Pole vaja enam pingutada. Kõik on valmis. See, mis jäänud on, pole midagi muud kui armuaeg. Nagu jalgpallis mängu lõpus. 90 minutit saab täis, kuid tulevad veel need lisaminutid. See on ka minuga nüüd juhtunud. Praegusest hetkest algasid minu lisaminutid. Kui palju neid antud on, teavad ainult kohtunikud. Ja neid pole enam näha. Nad alati ju vaatavad pealt. Ja kui midagi valesti teed, ilmuvad nad välja. Trahv. Karistus. Kui midagi head teed, nemad kunagi ei karju rõõmust ja tule kiitma. Ainult ikka siis, kui õigluse teelt kõrvale kaldud. Kas tõesti siis olen nii palju õiglusest kõrvale põigelnud, et mind siia unustatakse, ja pean veetma veel kaua aega selles olemuses? Vastust ei tea. Võib olla nemadki on selle ära unustanud. Arvestatakse hoopis võib olla mingi keskmise järgi. Kuidas üleüldiselt inimesed on olnud. Ja noh, kui nii on, siis ilmselt ei saa ma siit kusagile veel nii pea. Peangi võib olla alatiseks siia jääma. Olema, mitte kirjutama, eksisteerima, mitte elama. Keda selles ikka süüdistada saab...

Ma siis jah, kirjutasin selle ära. Viimase lause, viimase sõna. Punkt. Kõik on kirjas. Ma olen vaba. Ma olen tühjaks pigistatud. Mind enam olemas ei ole, mina olen seal kaante vahel. Mina hüppan ringi nende ridade vahel. Mina ütlen neid sõnu. Mina olen see, keda sina loed. See pole lihtsalt ju mingi suvaline jutt. Tuha sõna ütleb rohkem kui üks pilt. Seega mina kirjutasin. Ja see, kes seal vastu vaatab, nende lehekülgede vahel, taga, ja kõrval, olen mina. Me ei ole kunagi kohtunud, kuid mina olen sinu pea sees. Tere. Nii muutun mina veel olematumaks, kui enne olin. Kaon ära lehtede ja inimeste sisse. Olin kunagi siin, kuid mõtted tulid välja. Need kirja panin. Ja nüüd, sina oled seal. Mind võib olla enam ei ole, kuid olen edasi sinu peas. Ja nii ma edasi käin. Keha on kadunud, kuid jään alati olema. Läbi selle viimase sõna enne viimast punkti sain mina valmis ja ma muundusin. Mina olen valmis. Elus loeb ainult armastus. Punkt.