Istun siin ja ootan bussi. Olen vist oodanud seda juba päris kaua. Aga seda bussi ei ole ikka veel tulnud. On olnud aega mõtelda oma mõtete üle, aga ikka istun siin.

Kui ma siia istuma tulin, olin hästi valmistunud selleks. Kõik vajalik oli kaasas. Suur seljakott asju täis, mida ikka vaja läheb. arvasin et väga kaua oodata pole vaja. Bussid tegelikult ju käivad päris tihti. Mõni võib ju näiteks tehnilistel põhjustel vahe peal ara jääda, kuid siis tuleb ikka järgmine mõne aja pärast. Sellest on juba kaua aega. Väga kaua aega. Aga arvan et kui siit ära praegu läheksin, tuleks buss kohe. Eks see ikka nii ole, et pärast kannatuse langemist juhtub kohe see mida oled oodanud. Nii et ma ootan. Eks ta varsti tuleb.

Natuke imelik on see, et teisele poole pole ükski buss läinud. Ilmselt läks see natuke aega ennem seda kui mina siia istuma tulin. Ilmselt kihutas just silmapiiri poole kui mina nurga tagant tulin ja maha istusin. Söön oma viimaseid võileibu ja naeran. Eks see ikka ja alati ole nii. Asjad just lähevad eest ära kui oled jõudnud sinna maani. Ja kui nüüd järgi mõelda, ilmselt eelmine buss õiges suunas läks ka ära natuke enne seda kui mina siia istuma tulin. Vahel ikka ei vea. Aga mis teha, elu selline.

See pink, millel istun, on päris kõva. Tunnen kergelt seda puu maitset juba suus. Või võib olla on see võileib lihtsalt nii vana et maitseb nagu puu. Vaatan korra koti sisse ja vastu haigutab tühjus. Kõik toidumoona olen ära söönud, aga seda bussikest ikka veel ei ole. kus ta jääb?

Võib olla on tee katki? Midagi viga, et buss ei saa seda kaudu tulla? Silmitsen teed, paistab olema raudne ja korras. Nagu oleksid vanad roomlased selle ehitanud. Jah, nemad oskasid teid ehitada. Ehitasid oma impeeriumigi teede ümber. Või teed impeeriumi ümber... Loogiliselt võttes võiks seda teed pidi sõita tuhandeid busse. Ilmselt mitte küll korraga, aga noh, põhimõtteliselt ikka võiks. Või võiks proovida ära kui mitu bussi siit sõita võiks. Teoreetiliselt... Tegelikult mulle sobiks täiesti see, kui siit ainult üks buss sõidaks õiges suunas. Pole mul neid tuhandeid busse vaja. Ja kui nad prooviksidki järgi neid tuhandeid busse, siis ma arvan et nad ei peatuks siin. Nad lihtsalt prooviks järgi et kas nii paljud bussid üldse siit sõita võivad. Sest kui kõik bussid siin peatuksid, läheks ju palju rohkem aega. Aga tavaliselt tahetakse ikka asjad kiiresti ühele poole saada. Mulle meeldiks, kui see üks buss varsti tuleks. Ja siin ilusti peatuks. Võtaks mind peale. Ja saaksin ilusti edasi sõita sinna kuhu mul vaja minna.

Mida rohkem mõtlen nende tuhande bussi peale, seda rohkem on tunne, et see eelmine buss sõitis just enne ära kui mina siia jõudsin ja järgmist bussi ei tule kuni need tuhat bussi siit on läbi sõitnud. Aga ilmselt kõige pealt peab kogu see asi käima läbi bürokraatia hammasrataste. Teate ju küll neid. Otsustatakse otsustada mingi uus otsus ja siis seadus kooskõlastada otsustatava otsusega. Ja täideviia konkurss ka veel ju. Eks need kuivad hammasrattad tea juba kuidas asju ajatakse. Keegi targem on need paika pannud, et meid väikeseid inimesi kaitsta liigse... liigse kiiruse eest ilmselt. Kõik asja aspektid tuleb ju enne läbi vaadata ja mõelda. ega kiirustamine ei ole hea. On ju isegi ütlemine et kiirustamine on saatanast. Kas see siis tähendab, et bürokraatia on jumalast? Seda ma ei tea. Aga ilmselt ikkagi parem kui saatan. Õnneks on targad inimesed selle välja mõelnud. Minu aju ilmselt ei küüniks nii kõrgele, et arendada välja selline süsteem.

Huvitav kas siis kui hammasratas välja mõeldi, mõeldi ka selle peale et see kunagi süsteemist lahti kruvitakse ja viiakse suurde majja kus see kruvitakse uuesti külge uuele masinale, bürokraatiale? Kumb oli enne - kas bürokraatia või hammasratas?? Mina arvaksin et hammasratas. Kui ei oleks seda, siis bürokraatia ainult lonkaks. Kujutage nüüd ise ette bürokraatiat ilma hammasratasteta. Ha! Naljakas! Sellist asja ju olla ei saa. Selline bürokraatia oleks nagu pime loom. Asi mis mitte kui midagi teha ei saaks. Suurt riiki sellise katkise või ebavalmis asjaga ju juhtida ei saaks. Kujutage sellist asja ette, see oleks ju võimatu! Kuningas kellel pole võimu?! Võib olla ikka natuke oleks, kuid ilmselt ainult natukene ümber tema lossi. Kõrgete äärtega lossi, kus on palju valvureid. Ja suur sõjavägi. Ha! Sellist asja olla ei saaks.

Sügan oma pikaks kasvanud habet ja vaatan üles poole. Päike on jälle kõrgel. Kuulen ka kaarnaid laulmas ja liuglemas taamal taevas puude kohal. Kevad on kergelt õhus, kuigi päris kindel selles olla veel ei saa. Vaatan vasakule, kuid bussi ikka veel ei ole. Vaatan ka korra kotti. Kuid seal pole enam midagi. Igaks juhuks kontrollin, et ega seal siis auke ei ole et mõni rott või hiir oleks mu koti tühjaks teinud. Kuid tõendusmaterjali selle kohta ei leia. Ainuke hingeline, kes seda kotti on tühjendanud, olen mina ise. Ainult mina.

Olen siin oodanud kaua. Ja ilmselt kaua peaksin veel ootama. Tunnen kuidas nälg mind kergelt valdab. Siit ära minna ka ei saa, see oleks lollus. Jõud hakkab kergelt kaduma mu liigestest. Päike on kõrgel, kuid nägemine hämardub. Hingan veel, kuid seegi muutub raskemaks iga hingetõmbega. Pööran veel pea vasakule, kuid seal ei ole bussi ikka veel näha. Aiman, et kui seda bussi varsti ei tule, on asi läbi. Eks ta ikka varsti tule. Loodan nii.

Järgmisel hommikul jaamaülem astub oma toakesest valja, et tervitada kella üheksast rongi. Jaamaülem on uhke, rong on õigel ajal jälle jaamas ja särab nagu hõbenool. Inimesed vaikselt astuvad vagunitesse et sõita edasi sinna kuhu neil vaja on. Enne kui rong vaikselt edasi hakkab sõitma, vilistab ta ka veel uhkelt. Ning vaikselt, kuid kindlalt asub edasi järgmise jaama poole.

Pärast rongi lahkumist jalutab perroonil kollane koer. Vaatab ja loodab et ega mõni reisija oleks natuke toidupoolist jätnud. Läheneb ka pingile. Pingil on näha külili lamavat meest. Tal on pikk habe. Koerake vargsi läheneb sellele mehele. Kuid ta ei liiguta ega tee sellest koerast üldsegi välja. Otsija loodab et võib olla selles suures kotis veel midagi leidub. Kas või mõni kuivanud koorik. Kuid pettunult peab ta tõdema, et järgi on jäänud ainult toidulõhnad, kott on lootusetult tühja täis. Ta longib siis eemale, lootes et leiab midagi söögikõlblikku mis aitaks natuke kustutada seda nälga.