Lõpuks ärkan üles ja avan silmad. Võtab aega enne kui mõistan kus olen

ja mis juhtunud on. kas seda koike ka kuidagi võimalik seletada on?

Absoluutne vaikus, ainult tuul paitab vaikselt mu põske. leban, ning mõtlen

kas liigutada on mõtet. Võib olla olen juba surnud. Võib olla maailma enam

ei ole. Olen kusagil vahe peal, põrgu soojusest sama kaugel kui paradiisi

aiast. Imelik, taevas on rahulik. Pilved ainult vargsi siblivad. Liiguvad

tasakesti nagu nemadki kardaksid et keegi neid prooviks omada. Aga nemad on

vabad liikuma. Nemad võivad minna edasi ja unustada kõik mured ja koledused.

Aga meie jääme ikka siia. Keegi meid siit enam ei päästa. Vist kõik on

lõppenud. Ainult põhja tuul ei ole ikka veel laabunud.

Eemal on naha üksikut puud. Vist ainuke mis selles möllus seisma jäi.

Metsatukast ei ole enam midagi järgi. Kõik nagu vikatiga niidetud. Kaarnat

on näha seal puu peal. Sugeb oma sulgi rahulikult. Vaatab ringi. Ümberringi

ainult häving.

Kui tõusen, tunnen ikka veel püssirohu lõhna. Vaatepilt meenutab sügist

tormi. Kõik lehed on puudest maha raputatud. Puud on raagus ja lehed

järjekordselt muutuvad maaks. Kõik on ikka veel käsitlematu. Kus on Jaak?

Kus on Iisaak? Nendelt põldudelt enam vist ei leia neid. Langenuid on palju.

Liiga palju. See hais on kohutav. Keegi ei ole neid ara koristanud. Ja

kevadel sellest maast enam leiba ei saa. Kes tahaks süüa verest immutatud

leiba?

Võib ainult loota et lõpp tuli neile valutult. Viimane kuul jäetakse

ikka ju endale. Jumal meid hoidku. Kõik see häving. Ja mille pärast? Kõik on

ju kaotatud. Kõik on läinud. Tuul ainult vuhiseb ja katab lamavad mehed

lumega ilusasti vaiba alla, peidab neid tekiga mille alt nemad enam ei ärka.

Proovin ettevaatlikult edasi liikuda ja mitte kellegi otsa komistada.

Kuid lume alla ei näe. Mõni külmunud keha on jälle jalge all. Liigun edasi,

üles mäkke. Kedagi muud elusat ei ole näha. Ilmselt kõik kes said, on juba

ammu lahkunud siit lahinguväljalt, üht või teist teed pidi. Tõmban mantli

krae kõrgemale ja koomale veel rohkem, kuid see ei aita. Põhja tuul tungib

läbi riiete ja luude. Ta ei pane mind enam üldse tahelegi, tema jaoks olen

mina mitte kui keegi.