Te peaksite kohe kohe lahkuma. Siin enam ei oota teid ju keegi. Aeg on selleks küps. Te lihtsalt ei saa siia jääda. See on liiga ohtlik ju. Kas te siis tõesti ei mõista? Seda ei ole ju kunagi enne tehtud, te teate ju sellest isegi. Kuidas te kavatsete ellu jääda??

Aga tal oli kõik juba planeeritud. Istus vaikselt oma toolile tagasi ning võttis klaasist sõõmu. Teener astus kiire sammuga toast välja. Ukse peal ta pööras korra veel ringi, vaatas viimase korra veel üle selle vana armsa toa ning sulges ukse lahkudes. Isand ei tõstnud põrandalt pilku hetkekski üles. Mõne hetke pärast oli kosta väljast masina käivitust ning teener lendaski minema. Isand tõstis silmad ning vaatas klaasseinast välja Maa poole. See oli naljakalt väikseks jäänud. Oli näha veel väikest tulukest mis iga hetkega Maa poole lennates väiksemaks muutus, kuni ka lõpuks kaduski ära. Veel väike sõõmuke klaasist, ning sügav ohe.

Seda kõike oli juba ammu teada. Aga ta oli andnud endast kõige, et see ei saaks tõeks. Võitle palju sa tahad tuuleveskitega, kuid võita ju ei või. Miskit läks plaanidega valesti. Kuigi isand oli lugenud lugematul määral raamatuid sellest, ehitanud laboreid ja palganud tuhandeid inimesi, ei toonud need investeeringud tulu. Aga omast maailmast lihtsalt loobuda on võimatu.

Kõik algas juba mitukümmend aastat enne tema sündi. Märgid olid olnud juba õhus enne seda, kuid seda ei tahetud uskuda. Kuu oli ju kõige lähem kaaslane Maale, kes on kunagi olnudki. Iga aastaga ta eemaldus ja eemaldus. Viimase saja aastaga oli ta kaugenenud palju kiiremini kui enne. Keegi ei teadnud täpset süüd selleks. Kas Maa külgetõmbejõud oli ajaga väiksemaks jäänud või mingi muu objekt tõmbas Kuud meilt ära... seda lihtsalt ei osatud kuidagi loogiliselt seletada. Kuid inimesed ei tahtnud ka seda, et Maa kaotaks oma väikese sõbra. Valitsuses hakkasid alguses omaette tegema plaane ja uurima, mida võiks teha Kuu päästmiseks. Või õigemini kinni hoidmiseks. Keegi ei tahtnud alla anda. Kuid vilju polnud kusagil näha. Hiljem hakkasid riigid ÜRO egiidi all koostööd tegema. Raha uputati meeletustes kogustes, kuid mitte midagi.

Selleks ajaks oli loomulikult Kuu juba asustatud. Tehnika edasi arenedes loodi sinna isegi atmosfäär. Ega sellest mingit uut Paradiisi sellegi tõttu ei tulnud. Aga seal ikka elas palju inimesi. Ja töötas palju inimesi. Põhiliseks alaks oli Marsi baasi täiustamine. Sinna saadeti igal nädalal uusi kaupu. Marsiga olid teised lood. Kuu peale esimese baasi loomine oli kerge ja võttis vähe aega. Kõige rohkem oli raskusi selle peenikese tolmuga, mis tungis läbi kõige, mille inimese mõistus loonud oli. Katsetati kaua aega, inimpõlvi, et leida see aaine mis hoiaks ära selle jubeda tolmu. Poleks ju kunagi arvanud, et tolm võib nii tappev olla. Tolmu osakesed tungisid nii sügavale naha alla, et hakkasid isegi inimese DNA koodi lõhkuma. Selle tagajärjel diagnoositi paljudel inimestel hulgamisi erinevaid pärilikke haigusi. Alguses ei saadud sellest arugi, arvati et see on lihtsalt uue maailmaga kaasatulev haigus. Hiljem keelati Kuul järglaste saamine. See geenimutatsioone tuli nii palju, et sellega ei tulnud isegi Maa arstiteadus toime. Elanikud toodi Kuule. Terviseriskide tõttu oli korporatsioonide poolt pakutud palk mitu korda kõrgem kui Maa peal. Kuidas mõjus see kõik Kuu peal olnud inimeste psüühikale, seda on raskem hinnata.