Igatsen vist lihtsalt millegi järele. Kas seda, midagi, tegelikul ka kunagi olnud on, seda tõesti ei tea. Tahaksin tunda lihtsalt rahu. Ja rahuldust. Seda, et see väike hingeke minu sees tunneks püsivust, ning et ta saaks lihtsalt puhata mõneks hetkeks. Et ei peaks, nagu metsloom, iga väikese liigutuse peale reflekselt mõtlema ja edasi tormama. Lihtsalt kedagi, kelle rinnale pea toetada ning silmad sulgeda. Et kas või mõne hetke olla seal, turvaliselt puhata. Kas või mõni hetk, et ei peaks kogu aeg kogu see aju värgindus mõtlema kõige peale, nagu tagaaetud jänes. Kas või korraks puhata ja silmad sulgeda...

lihtsalt tekib selline tunne, et kaon ära. Kaon ära kogu selle virvarri sisse, mida nad kutsuvad eluks. Tean, et mõne aasta pärast vaatan peeglisse, ning mõtlen, kes see seal veel on. Vana mees. Kuid mis tal on ka elust näidata? Mitte kui midagi. Jah, tubli tööl. Aga keda see huvitab? Mis päriselt loeb – armastus, mõttetöö. Olemine. Armastus... kas julmemat sõna on välja mõeldud? Andud sellele, ning ta tuleb üks õhtu ümber nurga, ning lihtsalt kägistab sinu. Lööb hinge nõnda kinni, et sa isegi ei saa aru mis sind lõi. Ja siis kui sa paari nädala pärast silmad avad, ning hakkad vaikselt mõistma, et mis see on, siis ei saa enam aru kuidas võisid sellisesse jubedasse lõksu langeda. Armastus, nad ütlevad. Jubedaim vangipõli...

aga ikkagi, ilma selleta me ei saa. Võid enesel öelda aastaid, et ei vaja kedagi. Keegi ei vaja sind. Aga ööd on ikka üksikud. Võid ringi käia kas või maailma lõpuni, kuid tuled ikka tagasi. Sealt ei leia midagi. Üksinda... tõstad pea ning mõistad. Midagi on puudu. Teine pool on puudu. Kogu oma elu oled elanud üksikult. Ilma temata. Võib olla ei ole sa teda kunagi näinudki. Võib olla on ta terve sinu elu sinu kõrval olnud... seda sa ei tea. Võib olla ei ole julenud elada. Arvasid, et oled piisavalt tugev. Võib olla kellelgi teisel on teda rohkem vaja. See on ju täiega jama. Keegi teine ei mõtle sinu heaolu peale, kui ainult sina. Selle pärast pead ise omad sammud võtma. Ja ütlema – sina meeldid minule. Mina tahan sind.

Loomulikult võid kobrutada kogu oma elu urus, ning midagi ei juhtu. Kedagi ei juhtu. Kunagi ei juhtu. Ja lähedki üksi magama. Ning ühel hommikul, kui sa enam ei ärka, oledki jäänud täiesti üksi. Paari nädala pärast leiavad naabrid sind haisu pärast ülesse. Ning mööduski sinu elu nõnda nagu soovisid – ilma kellegita sinu kõrval. Lihtsalt selle pärast, et sa tookord ei julenud öelda je t'aime. Kui raske on ennast lahti lasta ja anduda teisele...? öelda need mõned rasked sõnad ning õnnelikuks saada? Ka hambaarsti juures käik on kergem. Siis on vähemalt tuimestus. Aga kui võtad liiga mitme protsendiga uimestust ise kusagilt baarist, siis asjal pole mõtet. Hommikuks on kõik ununenud. Ja sõnade võim on tühjaks jooksnud.

Aga noh, mida mina ka tean, vana peer nagu olen. Mis õigus on minul mingit sõne sellel teemal öelda või mõelda??? eks isegi olen üks nendest lollikestest. Kartjatest. Liiga kaua üksi olnud, et mõista mida tegelikult vajan. Pimeduse ääremaad on tuhmimaks teinud minu nägemise. Tean, et matan selle tunde alla järgmise klaasikesega. See ju alati aitab. See aitab ju alati... ning öösel ärkan ning pööran pea ära märjalt padjalt. Sest teda pole siin. Ja üksindus tapab. Ta ju tapab meid kõiki. Kes meist tunnistab, saab ilmselt kergema karistuse. Aga eks lõpp ootab meid kõiki ees. Lõpp tuleb meil kõigil....