Pintsli ots puudutas veel kergelt, kuidagi sujuvalt ning liuglevalt, lõuendit. Eemalt vaadatuna ei paistnud see olema kuidagi eriline pintsel. Või eriline tehnika, kuidas värv lõuendile jõuab. Isegi ilm oli tavaline. Selline päev, kus täpselt ei saagi aru, kas tegu on ilusa ilmaga, või kas kohe on koledamaks minemas. Teisisõnu oli selline ilm, et oleks olnud paras istuda kiiktoolis, omal terrassil, õlekõrs suus, ning lihtsalt kiikuda. Vaikselt. Mõeldes maailma melule, mis vähemalt tänasel päeval tunduks sama kaugel, kui polaarjoon. Nagu asi, millest on kõneldud ja mõned tuttavadki seal käinud, kuid endal puudub emotsionaalne seos. Suva. Päev, kus kiiret enam ei ole kuhugi. Jah, millalgi tulevikus on midagi tulemas. See tähtis asi, kuu või paari pärast. Teisisõnu, selline päev, kus kõik on veel kaugel, kuid tead, et tulemas see on. Ja loomulikult see meie kliimavööndi kindel asi: ebakindel ilm. Võid t-särgiga istuda, teades et varsti peab panema jopi selga. Tead ju küll, selline ilm. Sellisel päeval on kõik tühine. Ja sees sööb sind tunne, nagu kergelt ikkagi oleksid ärevil, teadmata põhjust.

Jah, umbes selline oli see päev. Lihtsalt üks tuhandete seas. Kuid see viimane löök vastu lõuendit oli antud. See oli kirjas, see oli tehtud. Tehtud! Kunstnik istus tagasi toolile, vaatas oma tööd, ning isegi mõtlemata, hakkas kohe pintslit pühkima puhtaks. Seal see oli. Valmis. Nii ta seal istus, mõne hetke, võib olla ka kauem. Kes sellisel hetkel või ajal üldsegi mõtleb ajast, või kui kiirelt see siis ka kulgeb. Punkt. See lihtsalt on nii. Pintsel koos puhastusrätiga leidis koha kõrval olevalt laualt. Sama laud, kus asus ka klaas, mis juba pool tühjaks oli joodud. Väike lonks ning väike pilgu heit veel lõuendile. Jah, värvid tulid ilusti, näitavad kõike just sellisena, nagu ta oma peas kõike varem oli näinud. See ongi See! Kunstnik asetas klaasi tagasi lauale ning tõusis püsti. Astudes veranda poole, oli tal nägu kavalal muigel. See oli tehtud. Imelik, et see tunne siis nüüd tuli, päeval, kus seda eriti oodata ei osanudki. Päike paistis vaikselt pilvede vahelt. Kunstnikul polnud enam kiiret. Ka pilvedel mitte. Valmis. Seal see oli. Nüüd võib kogu maailm seda imetleda. Verandal õitsesid gerberad. Keegi oli need ilusti vaasi pannud. Ilus. Läbi klaasi paistis õue, maailma, mis oli teisel pool. Maailma, mis enam ei olnud samasugune. Sest nüüd, sellel hetkel, kõik oli ju muutunud. Vist lubati homseks vihma. Või oli see järgmiseks nädalaks... Kunstnik ei teadnud. Kunstnikku ei huvitanud.

Punkt. Ja enne seda veel sõna. See on see viimane sõna. Sellega ongi kõik nüüd vist öeldud. Kõik need aastad... Tegelikult imelik olla. Ei oskagi kohe nagu seisukohta võtta. Teadsin ju ammu, et see päev kunagi tuleb. Kuid nüüd, kus see on käes, ei oskagi eriti olla. Ega midagi teha. Vaikselt panen pastaka maha lauale, selle viimase paberilehe kõrvale. Kummaline. Seda sõna ma olen ju näinud tuhandeid kordi. Ja seda ka kirjutanud sama palju. Ja minu suugi on seda sõna lausunud nii mitmeid kordi, et vahetevahel on lausa tähendus meelest läinud. Ja nüüd ta on seal, paberil, seisab, ja omab mingist erilist omadust. Nüüd lõpuks on see välja öeldud täpselt nii, nagu tema algne idee oli. Ta on sündinud. Ja oma sünniga ajalukku läinud. Ehk siis ta on täitnud oma ülesande just sel hetkel, kui ta on kirja pandud. Ja täidab oma ülesannet ka just siis, kui keegi seda loeb ja seda mõistab nii, nagu seda mõistma peab. Oma sünniga ta sureb. Ja surmaga saavutab ta surematuse. Temast saab suuremat kui keegi meist on. Või kunagi saab olema.

Kõnnin toas vaid ringi ja murran pead. Vist rohkem küll teistpidi – pea murrab mind. Mõistan, et nüüd ma ei oskagi enam midagi teha. Kohe algusest oli teada, et saabub see hetk kunagi kätte. See on alati nii. Ja kõigiga. Sa täidad oma ülesande, ja siis ongi kõik. Punkt. Ma olen öelnud kõik välja, mis mu peas on olnud. Ja mida olen loonud. See on kõik nüüd kirjas. Minu ülesanne on täidetud. Võin nüüd vaikselt, mõtlemata, olemata, lihtsalt minna kohvikusse istuma ja kohvi jooma. Pole vaja enam pingutada. Kõik on valmis. See, mis jäänud on, pole midagi muud kui armuaeg. Nagu jalgpallis mängu lõpus. 90 minutit saab täis, kuid tulevad veel need lisaminutid. See on ka minuga nüüd juhtunud. Praegusest hetkest algasid minu lisaminutid. Kui palju neid antud on, teavad ainult kohtunikud. Ja neid pole enam näha. Nad alati ju vaatavad pealt. Ja kui midagi valesti teed, ilmuvad nad välja. Trahv. Karistus. Kui midagi head teed, nemad kunagi ei karju rõõmust ja tule kiitma. Ainult ikka siis, kui õigluse teelt kõrvale kaldud. Kas tõesti siis olen nii palju õiglusest kõrvale põigelnud, et mind siia unustatakse, ja pean veetma veel kaua aega selles olemuses? Vastust ei tea. Võib olla nemadki on selle ära unustanud. Arvestatakse hoopis võib olla mingi keskmise järgi. Kuidas üleüldiselt inimesed on olnud. Ja noh, kui nii on, siis ilmselt ei saa ma siit kusagile veel nii pea. Peangi võib olla alatiseks siia jääma. Olema, mitte kirjutama, eksisteerima, mitte elama. Keda selles ikka süüdistada saab...

Ma siis jah, kirjutasin selle ära. Viimase lause, viimase sõna. Punkt. Kõik on kirjas. Ma olen vaba. Ma olen tühjaks pigistatud. Mind enam olemas ei ole, mina olen seal kaante vahel. Mina hüppan ringi nende ridade vahel. Mina ütlen neid sõnu. Mina olen see, keda sina loed. See pole lihtsalt ju mingi suvaline jutt. Tuha sõna ütleb rohkem kui üks pilt. Seega mina kirjutasin. Ja see, kes seal vastu vaatab, nende lehekülgede vahel, taga, ja kõrval, olen mina. Me ei ole kunagi kohtunud, kuid mina olen sinu pea sees. Tere. Nii muutun mina veel olematumaks, kui enne olin. Kaon ära lehtede ja inimeste sisse. Olin kunagi siin, kuid mõtted tulid välja. Need kirja panin. Ja nüüd, sina oled seal. Mind võib olla enam ei ole, kuid olen edasi sinu peas. Ja nii ma edasi käin. Keha on kadunud, kuid jään alati olema. Läbi selle viimase sõna enne viimast punkti sain mina valmis ja ma muundusin. Mina olen valmis. Elus loeb ainult armastus. Punkt.

Ma ju ikka olin siin. Isegi kui sa ütled, et mind kohal palju polnud. Tead ju küll, kuidas need asjad käivad. Kiire, kiire, kiire kiire, surm. Ega minagi ju sellest rütmist ei erinenud. Ahh, kuidas ikka oskaks õigeid asju öelda? Tegelikult palju kordi, ja erinevaid asju sai öeldud sulle. Ilmselt küll nii vaikselt, et isegi inglike mu suu all poleks seda kuulnud. Nii vaikselt, et isegi sosin oleks tundunud karjumisena... Ütlesin asju mitmeid kordi, kuid harva kui sina ka samas toas olid. Miks on nii raske murda välja oma radadest ja lihtsalt öelda...? Miks ei ole olemas kedagi, kes vajadusel tuleks ja ütleks: „Sina, nüüd on õige aeg. Ütle asi kohe välja.“ Aga õiget aega ei tule ju kunagi. Ja õiget kohta ka mitte. Siis tuleb kasutada oma enda arupoolikest ja otsida õigemat aega ja õigemat kohta kui täiest silmnähtavalt vale situatsioon. Kas selles ongi õige aja saladus?

Aga nüüd on vist hilja. Sügis ja puha. Ja õhtune tund hakkab juba olema ka. Õige aeg vist mööda läinud? Ahh, kes ikka sekundeid loeb. Kuid kui sekunditest tulevad tunnid ja aastad, vat siis saab vist öelda, et hilja. Täna on lihtsalt liiga hilja.

Tihti peale mulle tundub, et ma nagu ei sobiks siia aega. Oli minevik, ajalugu, ja tulevik mis on nii kaua aja pärast, et ma ei jaksa ära vist oodata. Praegune olevik, noh, see pole päris see mida ma tahan. Ilmselt on alati parem see mis oli või tuleb, kui see et mis on käes. Inimloomus ei ole ju kunagi rahul sellega mis tal on. Tahaksin lihtsalt sulgeda silmad, ning ära kaduda kuhugi mujale. Kusagile, kus oleks minu koht. Koht kus saaksin vabalt olla ning vabalt luua. Koht, kus tunneksin et olen terve. Selline armas väike koht, kus ma tunneksin et oleksin kodus. Kusagile, kus oleks hea olla. Vahetevahel kui sulen silmad, käin ma seal ära. Seal on asjad teistmoodi. Ja ma ei oska sulle seletada, milline seal on. Lihtsalt see, et kui sa suled oma silmad, siis tunned, et klõks, kõik on korras. Sa ei pea mõtlema nendele mõttetutele asjadele, mis tegelikult mingist vahet ei tee. Vat seal ma olen. Ja seal ma loon. Asju, mõtteid, kunsti, paremat maailma. Sellest praegusest olen tõesti väsinud. Viimasel ajal, päevadel ilmselt lausa, on mul mõistus läinud natuke nagu teisele tasandile. Kusagile edasi. Olen hakanud jälle kirjutama. Asju mida lihtsalt pähe tulevad. Ja see on hea. Ilmselt alguses tuleb ka palju lora. Aga kuidagi tuleb otsast alustada. Sest seda ma oskan. Kirjutada. Omi mõtteid nõnda avaldada. Kui väsinud ma olen oma päevatööst. See on lihtsalt jube. Tahaksin ennast lihtsalt oma tuppa sulgeda. Ja olla oma mõtetega üksi. Luua. Mitte istuda.

Vaatasin ennast uuesti peeglist, ning mõistsin, et see vist ikka ei olegi mina. Samas jällegi, oli ka palju, ja mitmeid lausa, sarnasusi küll. Nina nagu oleks olnud samasugune, kõrvad, kui natuke kõrvale pöörata. Silmad... silmad olid vist küll teist värvi... Võrdlesin peegliga omi käsi. Vasaku käes peal siin pool peeglit oli väike kriimustus, seal teisel pool seda näha polnud. Kas see oligi siis minu tuleviku mina? Või olin mina see keegi sealt kunagi enne? Tõstsin vaikselt üles oma vasaku käe. See tüüp seal peeglis järgis mind. Või siis mina järgisin teda seal teisel pool... Kohmetuna kergitasin oma mütsi ning kiirelt keerasin ka pilgu eemale. Kas keegi mängib minuga mingist lolli mängu? Kas see mitte hoopistükis uni pole? Ei, ennast selle pärast nüüd küll näpistama ei hakka. Ega ma siis tobu ka päris pole ju.

Pöörasin pilgu ära sellelt peegel pildilt ning jatkasin oma matka edasi mööda selle linna seda tänavat. Jalutuskepiga igaks juhuks veel koputasin enda kübarat, ning astusin edasi. Ei, ma sellest ei hakka küll kellegiga röökima. Kui ma peaksin pangas paotama oma suud sellise asjaga, siis oleks minu kõrgel karjääril lõpp peal. Härra pangajuhataja on minu õlule pannud suure koorma. Ta teab, et ma olen tubli ja töökas mees. Pereline ja puha. Ülikooli lõpetasin ikkagi cum laude. Mitte nii nagu härra Pretz, kes lihtsalt nii sama poeb härra juhataja külje alla ja mängib temaga kaasa. Mis küll sünniks, kui tema kunagi peaks kuulma mida mina just nägin?? Vat selle peale ei taha ma üldsegi mõelda. Mul on kohustused. Mul on seda tööd vaja. See oli ju tegelikult üks väike ja tühine asi. Tegelikult vist seda kunagi ei juhtunudki. Tegelikult ilmselt lihtsalt oli see eilsest lõunast. Ma ütlesin ka teenijannale, et midagi on viltu selle praega. Küsisin, - kas kokk ikka terve on? Ma tunnen siin praes mingit imelikku lisamaitsest, mida ma varem tundud pole. Kas tegu on mingisuguse viperusega? Teenijanna kohmetus hetkeks, ning jooksis kiirelt köögi poole. Kokk olevat just korraks välja astunud, tuli ta kiirelt oma vastusega tagasi. Imelik, ma mõtlesin. Imelik. Jaa, ilmselt seep see asi oligi. Seal praes oli midagi imelikku, mis tekitas mul need tänased luulud. See ei saanud ju midagi muud olla. See ei võinudki midagi muud olla, kui minu armsa koka Helberti naljakas uus retsept. Heh, sellest võib millalgi aastate pärast nalja visata. Heas seltskonnas, loomulikult. Sellises, kes mõistavad selliseid nalju. Võib olla istume kõik kusagil kellegi tuttava raamatukogus ning tõmbame sigareid. Klaas head brändit soojendab ka mõnusalt. Võib olla on talv. Ja siis läheb jututeema sujuvalt üle imelikkudele sündmustele. Jah. Nii võib see kõik just minna! Siis annan ma vaikselt märku teistele, et soovin ka jagada oma juhtumi nendega. Härrased, üks kord pärast seda, kui minu armas kokk Helbert tegi oma uue retseptiga eksperimente, juhtus järgmine naljakas lugu. Ja siis saamegi kõik koos ja korraga natuke naerda ja muheleda üle selle imelise loo. Vat nii võib see kõik sündida küll.

Olin juba üpriski toibunud sellest kõigest. Teadsin, et olen kohe kohal. Jah, käes on ilus teisipäeva hommik. Kaheksas nimelt. Mulle on alati kevad meeldinud. Ja märtsi kuu minu mäletamist mööda pole kunagi nii armas ja õhuline olnud. Veel mõned sammud, ja olengi kohal. Pank ju on sellest tänava käänakust vasakule, ning supsti olengi kohal. Võtan veel vestitaskust vaikselt uuri välja ning kontrollin enda kõnnaku kiirust. Tubli. Kell on täpselt kaheksa ja kakskümmend viis minutit, seitseteist sekundit. See väike intsident seal poe aknal ei võtnudki nii jubedalt kaua aega. See kestis vist ainult viivu vaid. Võib olla isegi vähem. Vist tegelikult astusin kohe minema sealt. Pöörasin ainult korraks pea. Vist nii see ikka oli jah. Oh, need saiakesed siin armsas pagarikojas lõhnavad hästi. Peaks võib olla lõuna ajal tulema läbi ja võtma paar... Jah, ma tean. Mu armas naiseke arvab, et ainult tema tehtud saiakesed kõlbavad süüa. Ei, ärge minust valesti aru saage. Mulle need täitsa maitsevad. Kuid oleks patt temale tunnistada, et kallim, sinu tehtud saiad on head. Kuid Toomkiriku pagarikojas maitsevad need saiakesed mulle isegi veel rohkem. Jah, sellest ei maini ma talle midagi. Ja pealegi arvab ta, et mul vatsake kasvab liiga kiirelt. Et parem oleks nii, et ma eriti neid saiakesi ei söökski. Peatun korra ning tõmban kopsud täis seda mesimagusat aroomi. Kaneel, magus suhkru lõhn, ja siis veel midagi mis viib mu silmad sulgedes tagasi kuhugile ammusesse lapsepõlve. Linnapoiss, nagu ma olin, jooksin ikka ma tänavatel ringi. Ning see pagarikoda mis just teisel pool meie tänavat oli, tundus alati nii ahvatlevana. Kuigi ema alati nägi ja valvas mind, õnnestus mul aeg ajalt välja lipsata ning joosta otsemaid sinna pagarikotta. Eks kõik lapsed olivad ju armsad. Nõnda oli ka minuga lugu. Suurte silmadega ma vaatasin vesise suuga klaasitagant neid kõik maailma parimaid maiustusi ja saiakesi. Selle koja kõige paremaks reklaamiks oli frau Dönitz ise. Et tema ümbert kinni võtta, läks vaja ilmselt kahte meest. Ja nii ta seisis leti taga ning teenindas kliente. Härra ise oli tagaruumides ning juhatas vägesid. Tihti istus ta omas kontoris ning lõi numbreid kokku. Keegi ju pidi sedagi tegema. Ja siis lipsasin mina sinna poodi sisse. Tavaliselt ainult lõuna ajal oli seal saba. Tavaliselt siis kui mina sinna lipsasin, oli kliente vähe. Ja see suur ja lai naeratus frau Dönitzi näol. Aah, minu väike Albert. Jälle oled sa peitu pugenud ja ära karanud jah? Kuule, ega sa ju muidu ei jaksa nii tubli ja hea poiss olla, kui sa ühte väikest magusat saiakest ei saa. Kes see muu siis su mammat ka aitab? Vali üks saiake ja jookse siis edasi. Enne kui su mamma leiab sind jällegi siit. Me ei taha ju pahandusi? Frau Dönitz oli headust täis. Kõik need sadaviiskümmend kilo ma arvan. Üldse lapsena oli ta mu üks lemmiktegelasi. Hiljem loomulikul muutusid ajad. Aeg läks lihtsalt edasi, ning maailm ka muutus. Neil endil lapsi polnud, kuid samas kõik ümbruskonna lapsed olid ka nende lapsed. Nende mõlemi süda oli suurem kui nende pagarikoda. Ilmselt suuremgi kui meie kodutänav. Valus oli vaadata ning veelgi meenutada seda päeva kui frau Dönitz kokku kukkus. See oli kurb aeg meile kõigile. Herr Dönitz ei toibunud sellest kunagi. Pood kannatas selle all, ning paari aasta pärast lausa suleti. Härra ise sõitis juttude järgi kusagile lõuna poole. Seal olevat ta sugulasi olnud. Eks nemad siis hoolitsesid temagi eest.

Aah, mis kõik ka meelde ei tule kui peatuda ning nuusutada lilli. Või pagarikoja armsaid aroome. Viisakalt tõstsin kaabu ning soovisin müüjatarile kaunist päeva jatku. Kiirel sammul astusin edasi ning olingi juba jõudnud tänava nurgale. Siit oli ilus vaade pangale. Ilusad sambad ning trepp mis viis uhkete nikerdustega tugeva välisukse juurde. Terve see hoone hõngus kindluse tunnet. Ja see on ju peamine asi mille järgi inimesed tänapäeval panku valivad. Ei, enam ei ole peamine see, keda sa tunned, vaid hoopis see tunne mis sa inimestele jätad. Ja see impressiivne hoone mõjub väga vägevalt väga paljudele inimestele. Seda ta on teinud juba pikka aega, isegi enne seda kui praegune pangahärra selle panga ostis. Juba enne seda oli märgata märke sellest, et inimesed usaldavad seda panka. Ja nii nad oma rahad siia tõivad. Ja kahetsema nad ei ole pidanud. Sellest kannavad hoolt minusugused tublid töömehed, kes teevad oma tööd ülima täpsusega. Esmaspäevast reedeni, viis päeva nädalas, kella kaheksa kolmekümnest kella seitsmeteistkümneni. Need oleme meie, ametnike armee, kes hoiavad seda ühiskondliku korda korras. Teie ei pea oma pead murdma raha pärast. Meie hoolitseme selle eest. Teie väiksed inimesed, minge ja rahulikult rühige oma tööpõldudel. Meie teeme suuri tegusid finantsturgudel. Olge rahus, inimesed, teie õnn on meie käes. Jah, me oleme tublid. Keiser võiks, või isegi peaks, meile medali andma. Ega ühiskonna alustalaks olemine kerge pole... Medalit veel saanud pole... Kas kunagi. Viimased sammud veel ja olengi juba treppidel. Vaatan veel üle õla, ning näen rahvast segunemas tänaval. Kiired sammud edasi, kabjakobinat kusagilt ka veel kuulda ning tõllad sõidavad edasi tagasi. Jah, see teisipäev on ilus päev. Avangi ukse ning astun sisse.

Te peaksite kohe kohe lahkuma. Siin enam ei oota teid ju keegi. Aeg on selleks küps. Te lihtsalt ei saa siia jääda. See on liiga ohtlik ju. Kas te siis tõesti ei mõista? Seda ei ole ju kunagi enne tehtud, te teate ju sellest isegi. Kuidas te kavatsete ellu jääda??

Aga tal oli kõik juba planeeritud. Istus vaikselt oma toolile tagasi ning võttis klaasist sõõmu. Teener astus kiire sammuga toast välja. Ukse peal ta pööras korra veel ringi, vaatas viimase korra veel üle selle vana armsa toa ning sulges ukse lahkudes. Isand ei tõstnud põrandalt pilku hetkekski üles. Mõne hetke pärast oli kosta väljast masina käivitust ning teener lendaski minema. Isand tõstis silmad ning vaatas klaasseinast välja Maa poole. See oli naljakalt väikseks jäänud. Oli näha veel väikest tulukest mis iga hetkega Maa poole lennates väiksemaks muutus, kuni ka lõpuks kaduski ära. Veel väike sõõmuke klaasist, ning sügav ohe.

Seda kõike oli juba ammu teada. Aga ta oli andnud endast kõige, et see ei saaks tõeks. Võitle palju sa tahad tuuleveskitega, kuid võita ju ei või. Miskit läks plaanidega valesti. Kuigi isand oli lugenud lugematul määral raamatuid sellest, ehitanud laboreid ja palganud tuhandeid inimesi, ei toonud need investeeringud tulu. Aga omast maailmast lihtsalt loobuda on võimatu.

Kõik algas juba mitukümmend aastat enne tema sündi. Märgid olid olnud juba õhus enne seda, kuid seda ei tahetud uskuda. Kuu oli ju kõige lähem kaaslane Maale, kes on kunagi olnudki. Iga aastaga ta eemaldus ja eemaldus. Viimase saja aastaga oli ta kaugenenud palju kiiremini kui enne. Keegi ei teadnud täpset süüd selleks. Kas Maa külgetõmbejõud oli ajaga väiksemaks jäänud või mingi muu objekt tõmbas Kuud meilt ära... seda lihtsalt ei osatud kuidagi loogiliselt seletada. Kuid inimesed ei tahtnud ka seda, et Maa kaotaks oma väikese sõbra. Valitsuses hakkasid alguses omaette tegema plaane ja uurima, mida võiks teha Kuu päästmiseks. Või õigemini kinni hoidmiseks. Keegi ei tahtnud alla anda. Kuid vilju polnud kusagil näha. Hiljem hakkasid riigid ÜRO egiidi all koostööd tegema. Raha uputati meeletustes kogustes, kuid mitte midagi.

Selleks ajaks oli loomulikult Kuu juba asustatud. Tehnika edasi arenedes loodi sinna isegi atmosfäär. Ega sellest mingit uut Paradiisi sellegi tõttu ei tulnud. Aga seal ikka elas palju inimesi. Ja töötas palju inimesi. Põhiliseks alaks oli Marsi baasi täiustamine. Sinna saadeti igal nädalal uusi kaupu. Marsiga olid teised lood. Kuu peale esimese baasi loomine oli kerge ja võttis vähe aega. Kõige rohkem oli raskusi selle peenikese tolmuga, mis tungis läbi kõige, mille inimese mõistus loonud oli. Katsetati kaua aega, inimpõlvi, et leida see aaine mis hoiaks ära selle jubeda tolmu. Poleks ju kunagi arvanud, et tolm võib nii tappev olla. Tolmu osakesed tungisid nii sügavale naha alla, et hakkasid isegi inimese DNA koodi lõhkuma. Selle tagajärjel diagnoositi paljudel inimestel hulgamisi erinevaid pärilikke haigusi. Alguses ei saadud sellest arugi, arvati et see on lihtsalt uue maailmaga kaasatulev haigus. Hiljem keelati Kuul järglaste saamine. See geenimutatsioone tuli nii palju, et sellega ei tulnud isegi Maa arstiteadus toime. Elanikud toodi Kuule. Terviseriskide tõttu oli korporatsioonide poolt pakutud palk mitu korda kõrgem kui Maa peal. Kuidas mõjus see kõik Kuu peal olnud inimeste psüühikale, seda on raskem hinnata.

Oli vist teisipäeva pärast lõuna, nõnda ütleme, et kell võis olla pool neli. Päev ise ei erinenud millegi poolest teistest samasugustest teisipäevadest või teistest nädalapäevadest. Noh, võib olla ta ei olnud jah esmaspäev ega ka samas mitte reede. Vaid, noh, midagi nädala keskelt. Nii siis, tagasi jutu juurde. Oli täitsa tavaline päevake mis ei erinenud teistest päevadest millegi poolest. Päike oli taevas ja mõned pilved ikka ka. Õhk oli juba sügiseselt raske ja puhas, kuid veel päris seeditav. Polnud veel seda krõbedat talve tunnet sees, kuigi oli juba oktoobri teine pool.

Pilt. Olin töö juures. Läksin vetsu. Avasin ukse. Kuid see viis hoopis teise maailma. Mis asja? Küsid sina? Jah, ise ka ei saanud aru. Võtsin siis istet. Vaatasin. Seal oli kloune. Ja mingeid imelikke tegelasi, keda ma ei tundnudki. Kuid millegi pärast nemad teadsid väga hästi kes mina olen. Astusin sisse oma jahmatusega. Neile tegi see suurt nalja. Näod olid suurel muigel. Alfabell isegi naeris suure suuga. Astus mulle ligi ja ütles

• Tere, oleme sind oodanud juba pikemat aega. Hah! Arvasime lausa vahe peal et sa ei tulegi.

Peab ütlema et oli rabatud sellest. Ma ei mõistnud mis toimub ja hakkasin koheselt ka kahtlema omaenda terves mõistuses. Lugesin kiirelt kümneni. Ühest. Ja ühe ja kümne vahel oli ikka sama võrra numbreid. Nii et see ei saanud ka olla minu loogika, mis mind nüüd alt vedas. See vist oligi mingi teine maailm. Hingasin veel korra sügavalt sisse, ise tundes, et mu nägu oli ilmselt naljakast kaameks tõmmanud ja värv oli ammu kadunud. See ajas Alfabelli jälle naerma.

• Jah, lausa tuli selline mõte meil pähe et sa võib olla ei tulegi. Aga näed, need kirjad ikka ei valeta. Su nägu on on nii küsimusi täis praegu, et lihtsam on vist seletada. Ära karda sa midagi, hinga rahulikult ja stui edasi. Nii siis. Mina olen Alfabell. Ma olen olnud siin juba kaua aega. Mõned koomikud teevad minu üle nalja ja ütlevad, et ma olen olnud siin juba enne seda, kui see koht tegelikult sündis. Aga ma ise ei kaldu nii arvama. Ilmselt ikka oli see koht siin olemas ka enne mind. Muidu oleks ju kogu see süsteem, selline imelik, naljakas. Aga eks naerame hiljem. Ah et kust me teadsime et sa tulemas oled? Vaat, sa oled sealt teiselt poolt. Või kust sina vaatad, oleme meie need, kes on teisel pool. Aga meie oleme hoopis paremal pool. Teine pool on üks teine koht. Sellest ma ei hakka üldse praegu rääkimagi. Millalgi hiljem, arvaksin, siis, kui sa oled juba natukene rohkem aklimatiseerunud. Ja ära harjunud selle meie imelise väikese teistsuguse maailmaga.

  Nii siis. Meil jooksevad seinte peal kirjad. Et me ikka teaksime, et kes on tulemas. Sinna ei kirjutata täpsemalt, et millal on keegi tulemas. Näed seda tüüpi seal nurgas? Tema on Muriel. Teda me ootasime kolmteist aastat. Või oli see mingi teine ajaühik... vat meil selline ajamõõdik puudub. Üks kord oli küll üks naljakas vanake, kes proovis sekundeid lugeda. Et siis teaks mis aeg on. Aga teise päeva õhtuks jäi ta magama. Ja nii ta siis läkski millalgi õhtale. Talle ei sobinud see aja relatiivsus. Mis vahet, sellele siis tegelikult on, et mis aeg täpselt on. Praegu on praegu, tulevik on varsti. Ja minevik, puff, on juba läinud. Pole mõtet enda pead raskete asjadega kurnata. Ega siis elu ju tegelikult selle jaoks tehtud ole.

Roosa taevas häiris mind. Sestap sulgesingi oma silmad, hingasin sügavalt sisse ning taganesin uksest välja. Lugesin uuesti oma sõrmed üle. Viis ja viis, teise käe oma algas kuuendast. Imelik... Kokku ikka kümme. Kõik oli korras. Mitte midagi ei olnud viga minu pea, ega ka silmadega mis sattusid asetsema ka juhuslikult peas. Oleksin tahtnud külma veega oma näo üle lasta enne kui kiirel sammul, tuhmi pilguga, oma töölaua juurde tagasi asusin. Rahulikult naeratasin, võtsin paberilehe vasakult hunnikust, silmasin seda, tegin pliiatsiga paar tõmmet, ning liigitasin selle tehtuks. See töö oli siis tehtud. Hunnik vasakul pool oli küll suur, kuid käed käisid kiiresti. Proovisin tagaplaanile lükata oma eelnevat kogemust, kuid kuidagi moodi oli see Alfabell jätnud mulle unustamatu mulje. Mille see seisnes, ei osanud ma üksipulgi kohe lausa öeldagi. Kas see, et seal teises, paremal pool asuvas maailmas, paistsid kõik kuidagi imelikult teistmoodi olevat? Jah, ega eriti tihti ei näe me ju lõvi taolisi inimolendeid, kellede nägudest särab vastu piiritu rõõm ja sõbralikkus? Vist mitte jah. Ja need teised. Vaene Muriel... Miks nad siis küll kellasid ei vaata seal, vat see jäi mulle selgusetuks. Kuid eks Alfabellil ole ka sellele mingisugune hea seletus. Olen selles kindel. Millegi pärast arvan, et tema seletus tuleb olema väga selge, läbimõeldud, otsekohene ning esimeste lausetega kohe mõistetav. Miks ma selles ei kahtle? Noh, mingi usaldus mul tekkis selle monoloogi ajal. Sel ajal, kui ma ahmisin seda imelikku õhku ega osanud vastata ega küsida midagi. See oli hea, et minu käest midagi otse ei küsitud. Vaid selgitati olukorda.

 Kas minuga on ikka kõik korras?

Ei ma vist täna veel ei jõua. Peaks vist homme uuesti vaatama. Aga homme ju esmaspäev. Siis ka ju ei sobi. Esmaspäev pole mingi päev, rohkem selline paha olend, mis lihtsalt lõikab katki selle juba tuttavaks saanud nädalavahetuse tunde. Ja ega pühapäev ka mingi tõsine päev ei ole. Ta ju on, kuid samas ei ole ka päris päev. Kuklas juba hommikul ärgates on teadmine, et see on see päev. See on see päev enne esmaspäeva. Ja nii on ka see päev ennast ära rikkunud juba enne, kui on saanud tõestada oma tõelist olemust. Võib olla muidu oleks hea päev, kuid see kuidas ta on nädala sisse paigutatud ei anna talle parimat võimalust särada ning endale võtta seda tähendust ja sära mis talle võib olla muidu kuuluks. Vahete vahel tundub lausa et isegi reede on parem päev. Tead, et kõik see raske töönädal on möödas. Ning võid vaikselt alustada selle armsa nädalavahetusega. Ja ega reede pole tegelikult ju mingi tõsine tööpäev. Nagu ka pühapäev pole mingi tõsine nädalavahetuse päris päev.

Nii et nagu näeme, vabanduse leiab alati. Hea on asju edasi lükata. Mõeldes, et millalgi hiljem on palju parem. Et siis kui õige aeg kätte jõuab, saab asjaga tegeleda. Või alustada. Või hoopiski kui sellega pole isegi veel alustatud, siis vähemalt mõelda selle peale. Tavaliselt see ettevalmistus töö on nii suur, et asi jääbki pahatihti selle suure supi taha. Jõuabki siis üldse millegagi alustada kui sellega ikka selline jama on. Ja kui on ka alustatud, siis miks peaksin seda praegu tegema. Praegu ju, ju võin muid asju teha. Mõelda nendest kõikidest muudest asjadest. Mõelda et mis järjekorras neid asju tegema siis peaks. Aga selle asjaga veel praegu alustada ei saa. Võib olla lööb ta siis sellega järjekorra sassi. Ja siis läheb vaimsus ka pealt ära ja siis ongi asi putsis. Pardon my French... võib olla ja see oli nüüd natuke halvasti öeldud. Aga noh, saate ju ikka minust aru. Mida ma sellega silmas pean. Ei viitsi seda rohkem lahti mõtestada. Piisavalt must-valgel kirjas juba.

Millegi pärast on vist meie sisse juba kodeeritud see tunne, et asju saab hiljem teha. Täpselt nagu kunagi ammu aega tagasi oli kõik paremini ja asjad ilusamad ja toit parem, on ka tulevikus mingi aeg X palju parem asjade tegemiseks. Võib olla alustan homme. Aga vist lugesin just horoskoobist, et homme, ja üldse, järgmise nädala algus ei ole hea aeg tegeleda asjade alustamisega. Ja isegi, mis kõige naljakam, pooleli olevate asjade lõpule viimisega. Sest tähtede seis on selline, et jällegi Veenus on Marsi suhtes nõnda, et nende koos mõju Zeusi tähtkuju planeedi X54 suhtes on tõeliselt halb. Ja kuulge, härrad ja daamid, kui ikka X54 suhe on nii halb, siis on ju täiesti ajuvaba alustada, või lõpetada, asjadega mis vajavad tegemist. Teate ju küll ajaloost seda vana juhtumist kui nii moodi alustati. Ja see ei olnud üldsegi hea supp mis sellest kogu jamast välja tuli. Ilmselt isegi praegu meie majanduslangus on otsesemalt või kaudsemalt sellest tingitud. Kuigi keegi täpselt ei mäleta mis see juhtum oli millega alustati valel ajal, keegi ka otseselt ei taha loll välja näha et hakata küsima et hallo? Nagu mida? Vaid kõik noogutavad targa näoga ja kordavad – jah, praegu ei saa kuidagimoodi selle asjaga alustada. Me ju kõik usaldame seda horoskoobi kirjanikku ja teadlast, kes ennem oli küll ebapädev koristaja Balti jaamas, kuid kuna ta kukkus ja lõi pea ära, puudutasid teda tähetargad planeedilt X53, ja pärast kõike seda ta teabki kohe kõike tuleviku kohta. Või noh, vähemalt seda millal oleks õige aeg asjadega edasi minna või alustada. Keegi pole küll koondarvestust tegelikult ju teinud... aga see pole ka sobilik juba nii soliidses vanuses daami kohta. Kes see meist ikka tahaks olla see nõme taktitundetu nõmedik. Ja seda ei taha me ju keegi olla, vaid tahame minna massiga kaasa ja noogutada – jah, tema teab küll mida ta räägib. Ta ju on teinud seda juba nõnda kaua aega. Ja nii me jäämegi rahule. Mõtlemata täpsemalt mida see meie eludele tegelikult teeb. Kas sellest ka mingist kasu on?

Mõnedes asjades on tal isegi õigus olnud. Mäletan selgelt kuidas ta oma horoskoobis kirjutas, et kirurgid ei tohiks opereerida homme siis kui täna on joonud. Ja oligi üks ullike, kes selle vastu astus. Sest tema arvas et ta teab ise paremini. Aga näh, võta näpust. Ei teadnud ta midagi. Patsient pandi ilusti narkoosi alla, aga kirurgi töö tol korral kõige paremini ei läinud. Praegu patsient ikka magab. Ja sellest on juba kolm nädalat möödas. Jah, lehes just oli see. Või noh, võib olla oli see millalgi varem ka. Millalgi oli sellest lehes juttu, sellise kurjustava ja hurjustava jutuna. Ega see päris esimesel lehel polnud, kuid oli vist suisa neljandal. Ja seal on ju ikkagi päris päriselt võetavad jutud tavaliselt. Minu lemmik lood on just need, kui tuletõrjujad jällegi on päästnud ära kassipoja sealt kõrgelt puu otsast. See vaeseke ronib ikka sinna ka iga kord. Sama puu otsa. Kõige parem selle jutu juures on see, et ta päästetakse iga kord täpselt sama hästi ja professionaalselt ära. Kuigi need tuletõrjujad ilmselt saaksid seda pääste operatsiooni juba ka silmad kinni teha, nad seda ikkagi nõndaviisi ei tee. Vaid mõlemad silmad ikka lahti. Väga tublid. Ma isegi ei pea tavaliselt vaatama pildi peale täpsemalt. Ma juba tean kes see nendest tuletõrjujatest on. Telekas oli ka üks kord suur lugu nendest. Oh neid jubedaid lugusid ikka küll...

Istun siin ja ootan bussi. Olen vist oodanud seda juba päris kaua. Aga seda bussi ei ole ikka veel tulnud. On olnud aega mõtelda oma mõtete üle, aga ikka istun siin.

Kui ma siia istuma tulin, olin hästi valmistunud selleks. Kõik vajalik oli kaasas. Suur seljakott asju täis, mida ikka vaja läheb. arvasin et väga kaua oodata pole vaja. Bussid tegelikult ju käivad päris tihti. Mõni võib ju näiteks tehnilistel põhjustel vahe peal ara jääda, kuid siis tuleb ikka järgmine mõne aja pärast. Sellest on juba kaua aega. Väga kaua aega. Aga arvan et kui siit ära praegu läheksin, tuleks buss kohe. Eks see ikka nii ole, et pärast kannatuse langemist juhtub kohe see mida oled oodanud. Nii et ma ootan. Eks ta varsti tuleb.

Natuke imelik on see, et teisele poole pole ükski buss läinud. Ilmselt läks see natuke aega ennem seda kui mina siia istuma tulin. Ilmselt kihutas just silmapiiri poole kui mina nurga tagant tulin ja maha istusin. Söön oma viimaseid võileibu ja naeran. Eks see ikka ja alati ole nii. Asjad just lähevad eest ära kui oled jõudnud sinna maani. Ja kui nüüd järgi mõelda, ilmselt eelmine buss õiges suunas läks ka ära natuke enne seda kui mina siia istuma tulin. Vahel ikka ei vea. Aga mis teha, elu selline.

See pink, millel istun, on päris kõva. Tunnen kergelt seda puu maitset juba suus. Või võib olla on see võileib lihtsalt nii vana et maitseb nagu puu. Vaatan korra koti sisse ja vastu haigutab tühjus. Kõik toidumoona olen ära söönud, aga seda bussikest ikka veel ei ole. kus ta jääb?

Võib olla on tee katki? Midagi viga, et buss ei saa seda kaudu tulla? Silmitsen teed, paistab olema raudne ja korras. Nagu oleksid vanad roomlased selle ehitanud. Jah, nemad oskasid teid ehitada. Ehitasid oma impeeriumigi teede ümber. Või teed impeeriumi ümber... Loogiliselt võttes võiks seda teed pidi sõita tuhandeid busse. Ilmselt mitte küll korraga, aga noh, põhimõtteliselt ikka võiks. Või võiks proovida ära kui mitu bussi siit sõita võiks. Teoreetiliselt... Tegelikult mulle sobiks täiesti see, kui siit ainult üks buss sõidaks õiges suunas. Pole mul neid tuhandeid busse vaja. Ja kui nad prooviksidki järgi neid tuhandeid busse, siis ma arvan et nad ei peatuks siin. Nad lihtsalt prooviks järgi et kas nii paljud bussid üldse siit sõita võivad. Sest kui kõik bussid siin peatuksid, läheks ju palju rohkem aega. Aga tavaliselt tahetakse ikka asjad kiiresti ühele poole saada. Mulle meeldiks, kui see üks buss varsti tuleks. Ja siin ilusti peatuks. Võtaks mind peale. Ja saaksin ilusti edasi sõita sinna kuhu mul vaja minna.

Mida rohkem mõtlen nende tuhande bussi peale, seda rohkem on tunne, et see eelmine buss sõitis just enne ära kui mina siia jõudsin ja järgmist bussi ei tule kuni need tuhat bussi siit on läbi sõitnud. Aga ilmselt kõige pealt peab kogu see asi käima läbi bürokraatia hammasrataste. Teate ju küll neid. Otsustatakse otsustada mingi uus otsus ja siis seadus kooskõlastada otsustatava otsusega. Ja täideviia konkurss ka veel ju. Eks need kuivad hammasrattad tea juba kuidas asju ajatakse. Keegi targem on need paika pannud, et meid väikeseid inimesi kaitsta liigse... liigse kiiruse eest ilmselt. Kõik asja aspektid tuleb ju enne läbi vaadata ja mõelda. ega kiirustamine ei ole hea. On ju isegi ütlemine et kiirustamine on saatanast. Kas see siis tähendab, et bürokraatia on jumalast? Seda ma ei tea. Aga ilmselt ikkagi parem kui saatan. Õnneks on targad inimesed selle välja mõelnud. Minu aju ilmselt ei küüniks nii kõrgele, et arendada välja selline süsteem.

Huvitav kas siis kui hammasratas välja mõeldi, mõeldi ka selle peale et see kunagi süsteemist lahti kruvitakse ja viiakse suurde majja kus see kruvitakse uuesti külge uuele masinale, bürokraatiale? Kumb oli enne - kas bürokraatia või hammasratas?? Mina arvaksin et hammasratas. Kui ei oleks seda, siis bürokraatia ainult lonkaks. Kujutage nüüd ise ette bürokraatiat ilma hammasratasteta. Ha! Naljakas! Sellist asja ju olla ei saa. Selline bürokraatia oleks nagu pime loom. Asi mis mitte kui midagi teha ei saaks. Suurt riiki sellise katkise või ebavalmis asjaga ju juhtida ei saaks. Kujutage sellist asja ette, see oleks ju võimatu! Kuningas kellel pole võimu?! Võib olla ikka natuke oleks, kuid ilmselt ainult natukene ümber tema lossi. Kõrgete äärtega lossi, kus on palju valvureid. Ja suur sõjavägi. Ha! Sellist asja olla ei saaks.

Sügan oma pikaks kasvanud habet ja vaatan üles poole. Päike on jälle kõrgel. Kuulen ka kaarnaid laulmas ja liuglemas taamal taevas puude kohal. Kevad on kergelt õhus, kuigi päris kindel selles olla veel ei saa. Vaatan vasakule, kuid bussi ikka veel ei ole. Vaatan ka korra kotti. Kuid seal pole enam midagi. Igaks juhuks kontrollin, et ega seal siis auke ei ole et mõni rott või hiir oleks mu koti tühjaks teinud. Kuid tõendusmaterjali selle kohta ei leia. Ainuke hingeline, kes seda kotti on tühjendanud, olen mina ise. Ainult mina.

Olen siin oodanud kaua. Ja ilmselt kaua peaksin veel ootama. Tunnen kuidas nälg mind kergelt valdab. Siit ära minna ka ei saa, see oleks lollus. Jõud hakkab kergelt kaduma mu liigestest. Päike on kõrgel, kuid nägemine hämardub. Hingan veel, kuid seegi muutub raskemaks iga hingetõmbega. Pööran veel pea vasakule, kuid seal ei ole bussi ikka veel näha. Aiman, et kui seda bussi varsti ei tule, on asi läbi. Eks ta ikka varsti tule. Loodan nii.

Järgmisel hommikul jaamaülem astub oma toakesest valja, et tervitada kella üheksast rongi. Jaamaülem on uhke, rong on õigel ajal jälle jaamas ja särab nagu hõbenool. Inimesed vaikselt astuvad vagunitesse et sõita edasi sinna kuhu neil vaja on. Enne kui rong vaikselt edasi hakkab sõitma, vilistab ta ka veel uhkelt. Ning vaikselt, kuid kindlalt asub edasi järgmise jaama poole.

Pärast rongi lahkumist jalutab perroonil kollane koer. Vaatab ja loodab et ega mõni reisija oleks natuke toidupoolist jätnud. Läheneb ka pingile. Pingil on näha külili lamavat meest. Tal on pikk habe. Koerake vargsi läheneb sellele mehele. Kuid ta ei liiguta ega tee sellest koerast üldsegi välja. Otsija loodab et võib olla selles suures kotis veel midagi leidub. Kas või mõni kuivanud koorik. Kuid pettunult peab ta tõdema, et järgi on jäänud ainult toidulõhnad, kott on lootusetult tühja täis. Ta longib siis eemale, lootes et leiab midagi söögikõlblikku mis aitaks natuke kustutada seda nälga.

Kustutan lambi. Õues hakkab juba pimedaks minema. On näha et noor kuu

tõuseb. Nagu väike kumar liist tõuseb vargsi aina kõrgemale ja kõrgemale.

Mõningad tähed juba paistavad. Läbi akna vaadates kõik paistab vaikne ja

võiks arvata et kõik on hästi. Nagu midagi poleks viga. Läbi kardina on veel

näha lumist õue ja teed, mis lookleb aia eest.

Tõmban tooli lauast eemale ning istun. Panen küünla põlema ja läidan

suitsu. Sa oled nii ilus kui sa magad. Su kaunis nagu kumab küünlavalgel

ning tekk õõtsub vaikselt nagu tasane meri. Iga hingetõmbega rahustad mind

enda teadmata. Proovin vaikselt olla, et sinu und mitte segada. Praegu sa

oled kõige ilusam asi maailmas. Sind vaadates unustan hetkeks kõige muu.

Ainult sina oled reaalne ja kogu maailm oma kurjusega on lihtsalt jube

unenägu. Sa oled armas. Kuid minagi pean lahkuma. Suits kulub vaikselt ning

rõngad kaugenevad tasakesi toa pimedate nurkade poole.

Tänane päev jällegi läks nii kiiresti. Oli hommik, ning päevast sai

õhtu. Palju midagi nagu ei teinud aga pimedus jälle tuli. Toa teises nurgas

on meie raamaturiiul. Õnneks sai kõik siia ära toodud. Linnas ei oleks

ilmselt nendest enam midagi järgi, linnagi vist enam pole. Kes see ikka

sellisel ajal raamatuid loeb? Muud reaalsust ei olegi järgi jäänud kui see

lõputuna tunduv jubedus. See kestab ja kestab, kuid võitlema peab. Kuidagi

moodi peab vastu hakkama. Selles me leppisime juba ammu kokku küla poistega.

Jaagup, Tornel, Iisak, Mihkel. Ja teised. Meid oli palju, kuid nüüd enam

meidki palju jürgi ei ole. Kes kadunud öö pimedusse mustades autodes, kes

valinud mõne vabama tee. Kes langenud et kaitsta oma kallimaid. Oma maad.

Kõige nimel millesse uskunud on.

Su mamma ikka veel askeldab köögis. Kuulen kuidas ta nõusi klabistab.

Kuulen kuidas ta astub kiiktooli poole ning istub. Põrand kriuksub, põrand

elab. See kõik kostab läbi põranda. Ainult jumal teab kui mitmed põlved enne

meid on üle nende põrandate ja nende õuede käinud. Kui palju nuttu. Kui

palju rõõmu. Kui palju kurbust. Seda kõike ei saa millegagi mõõta. See on

lihtsalt tunne, mida ei saa kellelegi peale suruda ega seletada. See on meie

hinge olemuses, kusagil seal sügaval sees.

Veel viimane proov, siis on ilmselt kõik läbi. Peame veel midagi tegema,

asja lihtsalt laokile ka jätta ei saa. Kustutan koni ning astun sulle

lähedamale. Suudlen vaikselt su huuli. Küll sa lõhnad hästi. Vaatan veel

viimast korda sulle otsa. Sa oled vapustavalt armas. Lahkuda ei tahaks. Aga

peab. Armastus nõuab ohvreid. Pühin pisara oma silmanurgast ning vaikselt

lahkudes sulgen enda järelt ukse. Loodan, et kunagi sa mõistad.

Trepist alla tulles näen esikus seda kirjut kassi. Nii tubli hiirepüüdja

on ta olnud. Ja loodetavasti jääb tubliks. Ukseavast näen su mammat

kiiktoolil kudumas. Toas on hämar, ainult mõned küünlad söögitoa suurel

laual. Kuid seal ta ikka istub ja koob. Juba aastaid on ta seda teinud. Eks

ikka ole inimesi kellel midagi puudu ning su mamma on alati nende eest

hoolitsenud. Ja see talv on olnud väljakannatamatult külm. Abivajajaid on

palju rohkem kui mida isegi tema suudaks aidata.

Astun edasi ning vaatan laua poole, kus näen väikest kompsu. Rätiku

sisse on ta pannud ühtteist söögipoolist. Tean et need on rasked ajad ja

süüa palju ei ole. Aga ikkagi on ta midagi leidnud. Nagu ikka. Aitab tema

lõpuni.

- Ega seda palju ei ole, aga natuke ikka tee peale aitab., ütleb tema nagu

muu seas.

- Õues külm ka, pane ikka soojalt riidesse. Torm ilmselt jälle tõuseb., ta

vaatab akna poole ning vaikselt endamisi ohkab.

Tean, et ega see ka temale kerge ei ole. Aga see kole aeg on ära söönud

kõik ilusa, mis kunagi on olnud. Midagi pole enam järgi jaanud. Ainult

meeleheide. Lootused on juba ammu kustunud.

- Jumalaga, vastan vaid. rohkem ei oska öelda midagi. Kurgust rohkem häält

ei tule. Eks ta mõistab. Eks tema teab.

Haaran veel nurgast püssi, ning astun külma kätte. Uks isegi enam

korralikult ei avane, lumi on kõik kohad täis tormanud. Sall on soojalt

ümber kaela, kuid lumi ja tuul ikka räsivad nägu. Lund on palju, kuid edasi

saab ikkagi kuidagi moodi sompida. Pööran veel kord ringi ning vaatan tare

poole. Kui mitmeid kordi olen siia tulnud, mitmeid kordi läinud. Vaatan

teise korruse akna poole. Seal on ainult vaikus, kardinad ees. Vaikselt

lebad omas kambris omas voodis, nagu nõiaväel silmad suletud ning oled

kusagil kaugel muinasjutu maal. Kas sind veel kunagi näen? See küsimus

tundub kohatuna ning ringi pöörates kiirendan samme. Kask jääb selja taha.

Aed jääb selja taha.

Metsatuka äärde kui jõuan, heidan veel pilgu tagasi. Läbi tuisu pole

enam talu naha. Kuid tean et see seal kusagil. Lähedal kuid ikkagi kaugel.

Kusagil seal mu selja taga, tormi sisse mattunud. Kiirendan veelgi sammu.

Aeg on juba hiline. Peab veel teistega kokku saama.

Ja nii temagi kaob metsa ja tormi sisse. Lund tuiskab, nagu tahaks ilm

ise peatada kõik sündmused. Kuid isegi see ei ole enam tema võimuses. Vanker

on ammu liikuma hakanud. Seda enam ei peata miski.

Lõpuks ärkan üles ja avan silmad. Võtab aega enne kui mõistan kus olen

ja mis juhtunud on. kas seda koike ka kuidagi võimalik seletada on?

Absoluutne vaikus, ainult tuul paitab vaikselt mu põske. leban, ning mõtlen

kas liigutada on mõtet. Võib olla olen juba surnud. Võib olla maailma enam

ei ole. Olen kusagil vahe peal, põrgu soojusest sama kaugel kui paradiisi

aiast. Imelik, taevas on rahulik. Pilved ainult vargsi siblivad. Liiguvad

tasakesti nagu nemadki kardaksid et keegi neid prooviks omada. Aga nemad on

vabad liikuma. Nemad võivad minna edasi ja unustada kõik mured ja koledused.

Aga meie jääme ikka siia. Keegi meid siit enam ei päästa. Vist kõik on

lõppenud. Ainult põhja tuul ei ole ikka veel laabunud.

Eemal on naha üksikut puud. Vist ainuke mis selles möllus seisma jäi.

Metsatukast ei ole enam midagi järgi. Kõik nagu vikatiga niidetud. Kaarnat

on näha seal puu peal. Sugeb oma sulgi rahulikult. Vaatab ringi. Ümberringi

ainult häving.

Kui tõusen, tunnen ikka veel püssirohu lõhna. Vaatepilt meenutab sügist

tormi. Kõik lehed on puudest maha raputatud. Puud on raagus ja lehed

järjekordselt muutuvad maaks. Kõik on ikka veel käsitlematu. Kus on Jaak?

Kus on Iisaak? Nendelt põldudelt enam vist ei leia neid. Langenuid on palju.

Liiga palju. See hais on kohutav. Keegi ei ole neid ara koristanud. Ja

kevadel sellest maast enam leiba ei saa. Kes tahaks süüa verest immutatud

leiba?

Võib ainult loota et lõpp tuli neile valutult. Viimane kuul jäetakse

ikka ju endale. Jumal meid hoidku. Kõik see häving. Ja mille pärast? Kõik on

ju kaotatud. Kõik on läinud. Tuul ainult vuhiseb ja katab lamavad mehed

lumega ilusasti vaiba alla, peidab neid tekiga mille alt nemad enam ei ärka.

Proovin ettevaatlikult edasi liikuda ja mitte kellegi otsa komistada.

Kuid lume alla ei näe. Mõni külmunud keha on jälle jalge all. Liigun edasi,

üles mäkke. Kedagi muud elusat ei ole näha. Ilmselt kõik kes said, on juba

ammu lahkunud siit lahinguväljalt, üht või teist teed pidi. Tõmban mantli

krae kõrgemale ja koomale veel rohkem, kuid see ei aita. Põhja tuul tungib

läbi riiete ja luude. Ta ei pane mind enam üldse tahelegi, tema jaoks olen

mina mitte kui keegi.

Hommikul kohe pärast ärkamist läksin randa. Mõtlesin, et seal saan rahus ärgata. Tead ju küll, kuidas need hommikud rannas on. Meri oli peegel sile. Kedagi muud seal ei olnud. Hea küll, sa ju tead mind liiga hästi. Jah, üksi ma seal polnud. Ega need kajakad siis ju kunagi randa üksinda jäta. Nemad seal jah, lendasid ringi. Vaikselt istusin kivi peale, mille päike oli juba varajasest hommikust kuumaks kütnud. Selleks ajaks ei olnud ta veel liiga kuum. Eks päike ole teda kuumutanud terve suve. Ning öö selle eest jällegi proovinud jahutada. Kunagi ei saa ikka olla täpselt üks...

Ma armastan seda kohta siin. Siin on lihtsalt nii rahulik. Eriti kui arvesse võtta kõike seda mis enne oli... Ma ei taha selle peale mõeldagi enam. See kõik, mis oli, oli minu teises elus. Sa ju mõistad mind. Mul on siin hea olla... Lihtsalt omaette. Ja ei, sa ei leia mind kunagi üles. Ja ei, ma ei kutsu sind ka kunagi siia. Põhjusi me ju teame liiga hästi. Siin on mul hea, turvaline. Ja sa ei leia seda kohta kunagi üles. Seda ei ole ühegi kaardi peal. Öeldakse, et parimad asjad maailmas on tasuta, kuid päris nii see ka ei ole... Igal asjal on oma hind.

Aga jah, see päike on lausa vapustav. Ma lihtsalt istungi päevad pikad tema käes, ja jutustan temaga. Tema kuulab mind. Minu muresi ja nüridaid mõttemõlgutusi. Seda sina ei viitsinud kunagi teha. Sa ju ütlesid, et ma jääksin vait. Aga ma ei ole lihtsalt ilus asjake. Isegi minul, kuigi sina vist seda EI usu, on ajud olemas. Omad mõtted. Omad tegemised. Sa ilmselt kunagi ei arvanudki, et leian oma rahuliku koha. Või vähemalt mitte sellises kohas. Vabana. Aga näed, sa alahindasid mind. Lollike... Elu pole nii ühepalgeline, kui arvad. Aga sa ei tea palju asju...

Meri on minu kaitseks. Kui mul midagi vaja, sealt leian ma abi. Sinu käsi ei saa enam mind aidata. Olen vaba. Kui imelik see sõna on, ma poleks kunagi arvanud, et saan teada mida see tähendab. Enne tundus see lihtsalt sõnakõlksuna, kuid nüüd... On see hoopis midagi muud. See on tunne. Ma olen seal kus ma olen alati tahtnud olla. Rahul... See on teine sõna mida sa kunagi selgeks ei õpi. Või millest sa aru ei saa. Meri loksub vaikselt oma rada. See on nii rahustav ja lausa uimastav. Natukene teistmoodi kui kus sina nüüd oled? Teistmoodi kui kõik kohad, kus sa kunagi oled olnud.

Istun, ootan ja mõtlen. Selline tunne et ei viitsiks nagu midagi teha, ja samas, tegemise järgi ootan ka. Et teha midagi, põnevat vist. Kuid mis asi oleks see, mis sütitaks minu huvi? Kes seda teab, kas isegi õieti... Lihtsalt lükkan aega edasi, mõeldes, istudes ja olles. Vist ootan, et midagi varsti juhtuks. Et keegi võtaks ühendust. See on nagu tobe lootmine, sest see tähendab ilmselt ikkagi seda, et ise oleks kellegiga enne ühendust võtnud. Või kui oled kellegiga ühendust võtnud, siis oleks olnud mõistlikum võtta ühendust kellegiga, kes ise pärast hiljem ka sinuga ühendust võtab. Muidu oleksid võinud ju lihtsalt endale helistada – ilmselt sama palju vastust oleksid sa siis saanud.

Istun ja vaatan ringi, kuid ei näe palju midagi. Kes on siis need, kes minu juures on? Minuga? Oodates mind? Vahete vahel kõige lihtsamad küsimused võivad sind pikali visata. Kas on sinul keegi, kes küsiks, kuhu sa jääd... Samas ju mõttetu küsimus, kuid kui järele mõelda, siis eriti raske ju. Kas sinul on keegi kes sinust hoolib, või oled lihtsalt, nii sama siin maailmas. Kõnnid neid teid üksinda, oodates, mõeldes ja puurides. Kuidas võib vabadus tunduda sellise vanglana?? Oh seda imelikku maailma ikka küll. Eks liiga palju head ei ole ka hea. Mida sa selle suure hunniku vabadusega siis peale hakkad? Istud üksinda künka otsas, ja siis, lihtsalt, noh, istudki siis seal? On seal tore? Põnev? Lahe? Ning kui oled liiga kaua seal istunud, siis on raske sealt püsti tõusta ning öelda, et aitab, seda vabadust ma ei taha. Tahan olla vang kellelegi. Ning kui siis tajud seda ja vaatad ümberringi, siis ei näe sa kedagi seal... Oled üksinda seal künka otsas ning, lihtsalt, oledki seal. Tuul puhul ikka valjemalt ning külmemalt. Kuni hetkeni, kui enam ei tunne midagi. Kõik on kadunud. Näed maailma, funktsioneerid, nii nimetatult elad, isegi normaalset elu, kuid oled ikkagi lihtsalt pealtvaataja oma enda elus. Ja mööda ta läheb nagu film. Proovid oma vanadest ja sissekulunud ojadest lahti puigelda, kuid sellest ei tule midagi välja. See eluke lihtsalt läheb, ning sule endal pole enam suurt sõnaõigust. Alla sa päris anda ei taha, kuid midagi muuta sa ka ei suuda. Ning vaikselt muutudki, kõvaks, kalgiks, külmaks...

Mis selle asja juures kõige haigem on, on see, et see kõik juhtub nii vargsi. Seda sa ei pane tähelegi. Lihtsalt oled nagu konn. Nagu kusagilt olen lugenud, või kuulnud, kes seda kõike enam teab. Et nagu konn, kes potis külma vett ning pannakse tulele. Sinna sisse ta keeb. Kuid kui visata konn kuuma vette, siis sealt ta hüppab välja. Eks ta siis ilmselt nõnda ole ka meiega. Vaikselt harjume sitaga ära. Kui asja perspektiivis vaadata, siis tegelt ei tohiks ju me sellega harjuda. Aga kui kõik lihtsalt tuleb peale nõnda vaikselt, siis ei jää ka meil midagi üle. Tähelepandamatult lihtsalt harjume asjadega ära, ning ühel päeval oleme surnud. Mõttetu elu ju? Top of the foodchain... Aga enda eest me ikka põgeneda ei saa. Ei oska. Ei taha. Ei saa... Eks see ole ju nõme. Vabadus. Mis tegelikult ise on vangla, ning vangla mis on tegelikult vabadus. Oh neid inimesi küll ja nende imelikke väljendeid. Ning ideid perfektsest maailmast. Kategooriatest. Ja headest kavatsustest. Ning lõpuks, külma tuule käes olles viskud alla. Kõigest on juba suva. Sest vahet ju pole, kui oled seal, või siin, nii üksinda. Kõik on sama, külm, karge, mõttetu ja valge. Sa isegi mitte ei kasva metsa, vaid kasvad puhtaks. Metalseks, pinnaks, kuhu ei jää midagi külge. Külm metall, läigid ning peegeldad eemale kõik mis on hea.... Ääretult nõme ja mõttetu. Raiskamine lausa. Aga mis seal ikka, life's a bitch and then you die...

Lihtsalt ja istun siin. Ootan seda tormi, mida meile lubati. Olevat seal lõuna pool ikka päris korraliku tööga saanud hakkama. Päike juba loojub vaikselt, nagu ta juba teaks, mis meid ootab ees. Tegelikult ju targem jah, ikka ära minna, kui on teada et midagi halvemat hakkab juhtuma. Aga noh, kõik meist ei ole nii targad. Või ei ole lihtsalt võimalik lahkuda enne, kui õhk on puhas kõigest sellest jamast. Tuul on ka vaikseks jäänud. Eemal olevates puudes kostab veel vaikset linnulaulu. Kuid eks seegi varsti otsa lõppe. Vähemasti siis, kui see tull hakkab jälle tõusma ning pilved vallutavad taeva. Siis on päike juba ammu koju läinud. Puhkama, oma valge teki alla. Eks temagi ju peab puhkama. Ega te's arva, et temagi on lõpmatuseni väsimatu? Ka tema peab puhkama. Nii kaugele oma kõigi nende aastatega polegi ma veel jõudnud. Kuid sellegi lubaduse olen ma endale teinud. Sinna ma üks kord lähen. Vaatan järgi, kuidas ta seal üleval elab, võib olla räägime mõned sõnad juttu. Kunagi ju ei tea...

Võtan vaikselt järgmise lonksu seda sogast jooki. Olgu ta väljanägemine mis tahes, kuid vähemalt teeb soojaks seest. Panen klaasi vaikselt tagasi lauale, ning omaette mõeldes tuleb meelde isegi see koht, kus seda sai esimest korda joodud. Sellest tundub olevat aega meeletult kaua. Nagu mitu eluiga. Kas tõesti olen nii vana? Või on lihtsalt aeg läinud mööda nii aeglaselt, et on mind lihtsalt unustanud kaasa võtta? Kes seda teab. Aeg on ju vana valelik mees. Kunagi ei ole teda piisavalt siis, kui teda vaja on. Ja siis kui teda vaja nii väga pole, on teda rohkem kui küllalt. Oh seda aega küll. Ka temaga olen ma mitmel õhtul koos istunud, ning pajatanud lugusi vanadest aegadest. Ning tema on rääkinud lugusid aegadest, kes enne teda olid. Näitas ükskord isegi pilte oma lastest. Ja lastelastest. Pidavat tulema paremad ajad. Ei tea, kas minu silmad neid ka kunagi elusalt näevad? Või on siis juba aega teistel olla siin minu asemel. Teha asju minu asemel. Minu eest. Minust kaugel Siis, kui minust isegi mälestust enam ei ole... Aga noh, eks seda näevad siis aja lapsed. Ja lapselapsed. Ta ei öelnud kunagi, kui vana tema on. Kuid näost oli näha, et ta oli siin ja seal olnud ikka päris kaua aega. Eks temagi väsis. Vahete vahel ikka. Nagu meie kõik.

Paistab tulema jälle selline igav hommikupoolik. On laupäev, kuid ärkasin üles juba kell 9. see päris normaalne ei tundu, kuid vähemalt ilm on ilus. Tuju? On ka, enam vähem. Tavaliselt sellisel ajal sellisel päeval mind ärkvel ei näe. Mis minuga nüüd juhtunud on, kes seda teab. Ilmselt ikka mingi vanuse probleem. Siis ju ärgatakse keset normaal inimest ööd üles, ning lihtsalt ollakse, tegeletakse ja nii sama mõeldakse ikka asjade üle.

Arvasin, et minul selleni on veel natuke aega. Kuid võta näpust. Ilmselt mitte. See töö ikka rikub inimese ära. Nädalavahetustelgi ei lasta enam magada. Nädala sees peab küll ärkama, aga kas siis vähemalt nädalavahetustel ei võiks lasta inimestel puhata ja magada? Ilmselt mitte. Eks see ilmselt mingi kapitalistide salanõu jällegi ole. Ja mida mina selleks teha saan? Proovin magada. Aga ega sellest ka suurt midagi välja tule. Lihtsalt terve päev jälle untsus, pea uimane, ja meel kusagil kaugel, täpselt ei teagi et mida mõtled, kuid kindlasti on sellel ka mingi tähtis osa sinu sellest unisest päevast. Ning kui tuleb õhtu, ning peaks nagu midagi tegema, või kuhugi minema, siis on jällegi selline väsimus peal, et ei viitsiks nagu midagi teha. Elu on ikka irooniat täis. Seda ikka kohtab iga nurga peal -.iga heategu maksab kätte. Kas varem, või hiljem. Tegelikult ei tahaks seda nagu eriti uskuda, kuid tihtipeale tundub see eluke küll sellisenaoleme ju kõik siin ühes suures paadis. Aga siis jällegi keegid on võrdsemad kui teised. Ja pläma jatkub kauemaks...

Selline tunne, nagu jällegi jutt läheb kergelt käest ära. Kuhugi kaugele, midagi mõttetut. Aga jah, samas jällegi, miks jutt peakski olema kogu aeg konstantselt põnev, mõtekas, sisutihe ning intrigeeriv. Okei, tegelt see viimane lause ilmselt vastas enda eest. Kui oleks ainult igav jutt, siis keegi seda ka ei loeks ju... vaata ka vaata milline geenius siis välja ilmus. Aga noh, mõned asjad on hea teada siis varem, või kui hiljem, siis vähemalt tead. Natuke hiljem küll... aga peamine asi ikka et ennem surma. See oleks soovitav, sest pärast seda oleks ilmselt natuke raskem mõelda. Ja uusi asju õppida. Aga noh, kes meist seda teaks. Meist keegid ei ole vist eriti surnud kunagi olnud. Või kui keegi tahab vastu vaielda, siis palun väga. Mina ei hakka juba mingit tükki küljest hammustama lihtsalt selle pärast.

Aga noh, kuigi ei ole kõige huvitavam hommik, jällegi üksi ärgata, on vähemalt näha et päevast tuleb enam vähem normaalne. Päike paistab ja puha. Küll läbi väikese udukogu, kuid siiski. Parem nii, kui et täiesti pilves. Kogu aeg. See ei ole eriti mõnus. Siin ma istun ja kirjutan, kuigi peaksin hoopis hommikust minema sööma. Kuigi aus olles, ei mäleta ma eilsest küll, et eriti midagi oleks nagu süüa hommikuks... võib olla ikka midagi leidub.

Aga jah, eks see kevad ole ilus aeg. Varsti hakkavad puud pungi ajama. Ja varsti siis lehed ka väljas. Loodus ärkab üles. Lahe. Ei, tegelt päris tore seda ilu siit aknast vaadata. Muusika on hea, ilm ka ilus, mis sa hing ikka ihaldad? Nojah, et seda kellegiga jagada... Aga see on siis juba teine teema. Sellest saab siis millalgi hiljem arutletud jällegi. Ja juttu jätkub kauemaks... Mõttepaus. Pikem mõttepaus. Tegelt peaks kooliasju ka tegema. Kuid nii kaugele on nii raske pääseda. See võtab ju palju kokkuvõtmist. Mida millegi pärast laupäeva varahommikul kuidagi napib... Noh, sai siis pea aegu et terve lehe kirjutatud. Lihtsalt niisama. Vahete vahel pean ikka proovima, kas see jutt sealt peast ka kuidagi välja pääseb. Ja nagu näha, tuleb ta sealt ikka päris soravalt. Oleks ilmselt aeg ennast kokku võtta ning hakata lugusid kirjutama. Aga see tähendaks jällegi kerget ärapööramist... Ja kas seda jaksan. Või olla hall hiireke selles maailmas lihtsalt? Ellu jääda, või elus olla? Neid küsimusi paistab olema lõpmatul määral. Aga natuke head kohvi tahaks küll...

Igatsen vist lihtsalt millegi järele. Kas seda, midagi, tegelikul ka kunagi olnud on, seda tõesti ei tea. Tahaksin tunda lihtsalt rahu. Ja rahuldust. Seda, et see väike hingeke minu sees tunneks püsivust, ning et ta saaks lihtsalt puhata mõneks hetkeks. Et ei peaks, nagu metsloom, iga väikese liigutuse peale reflekselt mõtlema ja edasi tormama. Lihtsalt kedagi, kelle rinnale pea toetada ning silmad sulgeda. Et kas või mõne hetke olla seal, turvaliselt puhata. Kas või mõni hetk, et ei peaks kogu aeg kogu see aju värgindus mõtlema kõige peale, nagu tagaaetud jänes. Kas või korraks puhata ja silmad sulgeda...

lihtsalt tekib selline tunne, et kaon ära. Kaon ära kogu selle virvarri sisse, mida nad kutsuvad eluks. Tean, et mõne aasta pärast vaatan peeglisse, ning mõtlen, kes see seal veel on. Vana mees. Kuid mis tal on ka elust näidata? Mitte kui midagi. Jah, tubli tööl. Aga keda see huvitab? Mis päriselt loeb – armastus, mõttetöö. Olemine. Armastus... kas julmemat sõna on välja mõeldud? Andud sellele, ning ta tuleb üks õhtu ümber nurga, ning lihtsalt kägistab sinu. Lööb hinge nõnda kinni, et sa isegi ei saa aru mis sind lõi. Ja siis kui sa paari nädala pärast silmad avad, ning hakkad vaikselt mõistma, et mis see on, siis ei saa enam aru kuidas võisid sellisesse jubedasse lõksu langeda. Armastus, nad ütlevad. Jubedaim vangipõli...

aga ikkagi, ilma selleta me ei saa. Võid enesel öelda aastaid, et ei vaja kedagi. Keegi ei vaja sind. Aga ööd on ikka üksikud. Võid ringi käia kas või maailma lõpuni, kuid tuled ikka tagasi. Sealt ei leia midagi. Üksinda... tõstad pea ning mõistad. Midagi on puudu. Teine pool on puudu. Kogu oma elu oled elanud üksikult. Ilma temata. Võib olla ei ole sa teda kunagi näinudki. Võib olla on ta terve sinu elu sinu kõrval olnud... seda sa ei tea. Võib olla ei ole julenud elada. Arvasid, et oled piisavalt tugev. Võib olla kellelgi teisel on teda rohkem vaja. See on ju täiega jama. Keegi teine ei mõtle sinu heaolu peale, kui ainult sina. Selle pärast pead ise omad sammud võtma. Ja ütlema – sina meeldid minule. Mina tahan sind.

Loomulikult võid kobrutada kogu oma elu urus, ning midagi ei juhtu. Kedagi ei juhtu. Kunagi ei juhtu. Ja lähedki üksi magama. Ning ühel hommikul, kui sa enam ei ärka, oledki jäänud täiesti üksi. Paari nädala pärast leiavad naabrid sind haisu pärast ülesse. Ning mööduski sinu elu nõnda nagu soovisid – ilma kellegita sinu kõrval. Lihtsalt selle pärast, et sa tookord ei julenud öelda je t'aime. Kui raske on ennast lahti lasta ja anduda teisele...? öelda need mõned rasked sõnad ning õnnelikuks saada? Ka hambaarsti juures käik on kergem. Siis on vähemalt tuimestus. Aga kui võtad liiga mitme protsendiga uimestust ise kusagilt baarist, siis asjal pole mõtet. Hommikuks on kõik ununenud. Ja sõnade võim on tühjaks jooksnud.

Aga noh, mida mina ka tean, vana peer nagu olen. Mis õigus on minul mingit sõne sellel teemal öelda või mõelda??? eks isegi olen üks nendest lollikestest. Kartjatest. Liiga kaua üksi olnud, et mõista mida tegelikult vajan. Pimeduse ääremaad on tuhmimaks teinud minu nägemise. Tean, et matan selle tunde alla järgmise klaasikesega. See ju alati aitab. See aitab ju alati... ning öösel ärkan ning pööran pea ära märjalt padjalt. Sest teda pole siin. Ja üksindus tapab. Ta ju tapab meid kõiki. Kes meist tunnistab, saab ilmselt kergema karistuse. Aga eks lõpp ootab meid kõiki ees. Lõpp tuleb meil kõigil....

Ja ma vaatan seda nägu. Seda nägu ma olen näinud kogu oma elu. Mind tagasi vaatamas. Näen seda. Ja tunnen seda. Aga ikkagi ei saama tihti peale aru, miks see mees seal peeglis mu elu proovib kihva keerata. Proovib varjude eest peita ennast ära. Oli aeg kui ma olin vihane ta peale. Kuid nüüd... Nüüd vist olen murtud mees. Olnud juba mõnda aega. Apaatia selles suhtes hakkab aina enam võimust võtma. Kas ta on kunagi kedagi tapnud? Ei ole. Kas ta on kunagi väljasureva loomariigi esindajat tapnud ja seda pärast ka söönud, selle pea topiseks lasknud teha ning eksponeerinud seda siis elutoas oma kamina kohal kõikidele? Ei ole. Kas ta on kunagi jätnud makse maksmata? Ei ole. Kas ta on kunagi elanud...? Sellele vastusele on juba raskem vastust anda. Mulle tundub et ma ainult eksisteerin. Ma olen sooja une sees. Võib olla see ongi põrgu. Kõik on nagu hästi aga tegelikult ei ole nagu midagi. Päev päeva järel. Tuuled puhuvad, suured muutuste tuuled, kuid mind nad ei puuduta. Ma teen oma osa. Ma olen selle ühiskonna väikene mutrike. Kui mina teen tööd, siis lapseaialapsed söövad. Kui mina teen tööd, sõidavad autod korraliku tee peal. Kui mina teen tööd, siis on ka teistel tööd. Ja mis tundeid see minus äratab? Et teen kõike alati õigesti? Et ei astu ka punasega üle tee? Aga kes selliseid asju minult kunagi küsib... Pole ju kedagi. Ja nii ma siis elan, oma elu, matetuna siia paradiisi mis tundub rohkematel kordadel põrguna. Ja see põrgu mis oli mu eelmine elu tundub rohkem nagu paradiiisina. Elu on ikka irooniat täis. Aga mina ei naera. Ma ei tunne enam midagi. Ma teen tööd. Ja nii see on. Võimalikult palju proovin aju välja lülitada. Kulutab vähem energiat.

Ja see mees seal peeglis jääb aina vanemaks. Aina üksikumaks. Kasvab aina eemale oma unistustest. Kasvab kaugemale sellest elust, mis ta kunagi oma silme ette maalinud oli. Ja järgi jääb väikene murtud mees, kel päevade lõpus pole midagi muud ette näidata kui ainult seda, et ta käitus alati õigesti. Tegi tarku valikuid. Või jättis need tegemata. Varjus ta varjude eest. Ta oli lihtsalt omaenda vari. Ja päev päeva järel. Ilma et keegi mind ootaks. Ilma et mina ootaksin kedagi. Hüüdja hääl kõrbes. Või lumetormis. Sama asi. Vahet pole. Lähen nüüd magama. Et hommikul jälle tööle minna. Ennast ära unustada ja peitu pugeda varju päikese käes. Head ööd.