Sellest valust,
Nii väsinud ma olen.
Tahan õnne.
Tahan olla õnnelik.

Kusagil kaugel,
Keegi mu tähtkuju tuksi keeras.
Alati sama vana lugu.
Ja kurvaks muutub tuju.

Tahaksin et mul kõrva sa sositaksid.
Ja naeratus sinu näol,
Oleks minu pärast.
Oma meelt sa muuta ei saa.
Tean,
Ma tean.
Liiga hästi tean.
Järgmise üksiku õhtu läbi vean.

Pöörlevad mõtted,
Ja pöörlema nad mu peas vist aina jäävad.
Süda jälle katki.
Killud kokku korjama nüüd vist pean.
Sellest ei tulnud ju midagi.
Seda ma tean...

Puhub tuul.
Ja puhub ta ära.
Ilm on külm. 
Ja külm on olla.

Armastus mul Tartu jäi.
Selle pärast seal nii tihti enam ei käi.
Tulin bussiga.
Ja bussis oli külm.

Küsisin sult midagi.
Ja sa vastasid ei.
Süda kukkus.
Ja saapasäär oli külm.

Kõndisin tagasi.
Läbi külma Tartu.
Süda taas puru.
Ja külmad pisarad.

Eelmisel õhtul varem sa lahkusid.
Arvasin et minu viga taas.
Raekoja plats oli jääs.
Õhk oli külm.

Jõudsin täna siis lõpuks koju.
Tuba oli külm.
Külm oli õhk.
Külm oli meel.

Tulin tagasi ma Tartust.
Külm talv
Aina külmemaks vist läheb.
Voodi on külm.
Ja külmaks ta jääb.

Kadunud nüüd mul vist on ajataju.
On eemaldatud minult vist osa aju.
Kas eile oli eile?
Kas sa tulid külla ka meile?

Anna teada, 
Kui pöördub tuul.
Kui tuleb kevad,
Pole vahet milgi muul.

Järgi on jäänud ainult üks katkine mees.
Kõik segamini pekstud on mu sees.
Tahtsin
Ja tahtsin nii väga.
Aga ikkagi vist ehmatasin sinu ära.

Jõud on raugenud.
Hing on väsinud...
Ma ei tea...
Aga jälle tegin sama vana vea.

Olen valmis kellelegi anduma.
Mitte lihtsalt alla vanduma.
Olen valmis välja murdma
Ja kutsuma kedagi kalliks...
See üksindus on muutunud liiga halliks..

Sinu näost otsin ma jälgi,
Et see tunne lihtsalt ei jääks mul järgi.
Naerata palun korra veel.
Ning olengi õnne poole teel.

Minu näost näed sa vastused.
Nagu lennukist selgelt katuseid.
Võta kinni minu käest,
Ja üheskoos tõuseme sellest mäest.

Pettumuste teel liiga kaua olen käinud.
Armastuse purunemist liiga mitu korda näinud.
Otsin lihtsalt süda,
Kuhu teha endale kodu...

Kas see ongi see elu?
Kas need olidki minu unistused?
Ei julge veel ennast maha ma ennast matta.
Et kõike enda taha üksi jätta.
Vaadata otsa lõputule otsale.
Või otsatule lõpule...

Kas see ongi see kõrgvorm,
Millest unistanud nii kaua oleme?
Esimese kivi viskajaid.
Leidub tänapäev rohkem kui enne...
Istun ja imestan.
Vaikselt lõhestub minu unistus.

Kas see reaalsus,
Ongi see mille eest võitlesime?
Uued tornid,
Teistmoodi vangikongid...

Aega on nii vähe.
Sõnu enam ei õpita pähe.
Teeni raha.
Et elu ei oleks väga paha.
Mata maha oma tunded.
Ankruid vaja enam pole...

Kardan hommikuti ärgata.
Sest kõik selle enda eest taas leian.
Midagi ei muutu.
Kuidagi enam oma ellu ma ei kuulu...

Kus pöörasime kõrvaltänavale?
Mis viltu läks...
Unistan,
Ja vahest endalgi tunnistan..
Mis valesti tehtud sai.
Maailm ju nõnda suur ja lai...

Metsa ma põgenesin,
Metsalise eest.
Jooksin üle laane,
Ning möödusin sinisest veest.

Taha vaadata ei söandanud.
Selle pealegi mõelda ei julgenud.
Väsimus minust lõpuks võitu sai. 
Maailma avarus väikseks jäi.

Põgenesin metsa,
Ma metsalise eest.
Vahe peal kaldusin kõrvale,
Ma õigluse puhtast teest.

Pöörasin ära oma pale,
Keel rääkis sõnu,
Mis oli vale.
Järgi oli jäänud ainult vari.
Nõnda hale.

Vari aina suuremaks varises.
Vaikuse hetked mul kõrvus kummitas.
Peidan ennast nüüd selle puu taha.
Pööran pea. Pööran pilgu maha.

Metsa põgenesin
Metsalise eest.
Võrgu ma leidsin.
Ning enda selle seest.

Appi ei karju.
Jään lihtsalt endale varju.
See vist ongi kõik.
Lühidaks jäi minu hõik.

Põgeneda püüdsin maailma eest.
Peidupaika kindlat,
Ei leidnud mina selle seest.
Hingeldan ma vaikuses.
Siin ja seal.
Ja erinevates paikades.

Mulle meeldib ehitada.
Müüre.
Et ei saaks läbi sina.
Sina, ja sina.

Mulle meeldib ehitada.
Seife.
Koht kuhu oma tunded panen,
Et ei mõtleks sinust.
Sinust, ja sinust.

Hobisid palju mul on.
Enesepettus,
Eriti meeldib mulle.
Olen oma ala tipus.
Ennast uskuma panen,
Et sa mõtled minust.
Söögist, päikesest.
Ja minust.

Müürid vist ei olnud nii kõrged,
Et hoida väljaspool sind.
Kuidagi üle sa hüppasid,
Ning oled mõtetes mul...

Hingest rahu nüüd läinud on.
Miskit pole enam endine.
Kõnnin vihmastel tänavatel.
Ning mõtlen aina sinust.
Sinust, ja sinust.

Miks nii loll ma olen,
Ikka usun õnne ma.
Olen ju suur poiss,
Vastuseid tean ju ka...

Aga unistan
Ja unistan.
Uuesti ja uuesti 
Pea vastu seina löön ma.
Aru enam ei ole.
Aga vist enam vahet ka pole...

Varsti algab öö.
On tehtud selle päeva töö.
Pimedus katab vaibana uneleva maa.
Ilmselt ka minul on aeg minna magama.

Silmi valdas raskus,
Uni nii ootamatult jälle sisse astus.
Sammud voodi poole sean,
Ning keha endaga sinna vean.

Väsimus mind ootamatult tabas,
Vist palju varem ta mind juba endale rabas.
Kust sa küll tulid?
Kas ergad mõtted lihtsalt ära surid?

Pea panen vaikselt padjale,
Ära ta viib teisele kaldale.
Sinna maailma tahan ma ära,
Siis kui kustub minu silmasära.

See ongi see maailm teine,
Kus avatud silmil kunagi ei jõua meie.
Kus kalad räägivad,
Ja jalgrattad määgivad.

Juba ootan mina seda põnevat sõitu.
Reaalsus tundub kuidagi igavavõitu...
Vaikselt teele saadabki mind mu aju,
Kui uduseks muutub reaalsus ning selle taju.

Varsti käes ongi öö.
Aga niisama ma käega ei löö.
Võtan padja ja lähen reisile –
Põnevale ja ilmselt väga kreisile.

Millal siis,
Tuleb minu õue õnn?
Millal tuleb see aeg,
Kui olen õnnelik?

Millal koju tulles,
Ootad sina juba naerulsui?
Millal tuleb see aeg,
Kui sinu embusesse upun ära?

Õnn, 
Millal sina tuled?
Või kas sa tõesti,
Poolel teel ära sured?

Olen väsinud ootamast.
Väsinud lootmast...
Ootan sind,
Ikka veel siin.

Vaikselt see päev nüüd möödub.
Päike mis kunagi ei tõusnud,
Taas kord loojub.
Horisondi taga midagi vaimusilmas näen.
Kuid pööran ära pea ning edasi läen.

Sammun ja sammun.
Sees vaikselt oma ette karjun.
Igatsust vist ainult igatsen.
Selle nimel ka tegutsen...

Taga ajan unistust.
Midagi imelikku,
Nagu valget sinist ust...
Seletusi liialt ei jaga.
Seda vist polegi nii väga vaja.

Ikka soovin kätte saada,
Seda mida kätte ei saa ma.
Valulikud õppetunnid,
Elu, mulle ikka peale sunnid...

Vaikselt oma maailmasse suundun.
Seal vist ridadeks ma vaikselt muundun.
Hing ikka otsib ja otsib,
Mingi väikese lookese kokku klopsib.

Lühikesed talvepäevad.
Kiirelt mööda läevad.
Aeg lihtsalt uksele koputab.
Seieritega selle alla loputab.

Igatsust ma igatsen.
Lootusele loodan ma.
Vaikuses ma sosistan,
Homme, 
Homme ma oma elu koristan.

Anna mulle oma tiivad,
Sest need mind kõrgele viivad.
Iga päev ma alla poole kukun.
Tunnen, et vaikselt hukun...

Oma armastusega tõsta mind üles.
Ole tasa ja hoia mind enda süles.
Olen päris rikkis, päris katki.
Väiksemateks tükkideks jälle kukun varsti.

Hinge hoian kinni,
Kõrvu ning ka silmi.
Lainetes veel ei tahaks puhata.
Natuke veel võiks ju elada.

Anna mulle omad tiivad.
Need mind päästavad ja kõrgele viivad.
Minu peale paistku sinu pale,
Et rõõmsamaks muutuks minu elu nii hale.

Anna mulle omad tiivad.
Läheks randadele kus on ilusad liivad.
Tahaks saada tõelist rahu.
Aga see mulle kuidagi pähe ei mahu...

Tõsta mind oma tiibadele,
Ning kanna mind ära.
Sest arvan, 
Et minu maailm enam eriti ei sära.

Sule mu silmad,
Siis kui mu huuled külmad,
Maailma enam ei suudle,
Ning jalad enam edasi ei püüdle.

Anna andeks minu võlad.
Ning kõrgustesse tõsta minu õlad.
Anna andeks minu patud,
Nüüd kui sina minu maailma satud.

Tõsta minu hing kõrgele mäele,
Ning tee oma märk minu paremale käele.
Minu hinge oma käes nüüd hoia igavesti.
Palun südamest. Palun ilusasti.

Me ikka jõlgume nende inimeste taga,
Kellele ütleks, et neid üldse ei taha.
Selleks astume üle oma enda varju,
Hammustame huult, ning välja ei karju.

Mis küll on see õnne valem?
Kuidas oleks nii, et oleks palju parem?
Täna ei tundu olema eriti hea.
Võib olla homme, ma ei tea...

Süda on pika mäluga,
Siis oli mõistus liiga lühikese aruga.
Tunded välja koorusid.
Arvasin tõesti, et minust hoolisid...

Mööda on läinud palju aega.
Nii mõnigi hing leidnud enda tee taeva.
Aga süda ikka ei parane.
Pole innovatiivne, ei arene.

Piisab ühest hetkest, ühest pilgust.
Et aru saada valust, kohest selgust.
Aeg vahete vahel ei paranda haavu.
Mõni kord kõik hästi ei laabu.

Mõni kord süda lihtsalt valutab ja valutab.
Omaette tundeid arutab ja arutab.
Lahti ma sellest ju ei saa.
Tahaks lõpuks olla rahul ma...

Aeg loodetavasti parandab haavad.
Võib olla ikka kõik kunagi terveks saavad.
Mööda läeb see hingepiin.
Ning leian uue sinu siin.

Kunagi ma olin olemas, olin siin.
Vahete vahel kangem kui viin.

Käisin täna mina tähtede järgi.
Mööda põlde ja maid nii märgi.
Kuhu viib see rada?
Miks ma ikka veel ei maga...

Õhk oli kuidagi kerge.
Öine valgus – nii väga selge.
Samme seades ma ei kartnud.
Omi kingi märgi ma ei kurtnud.

Kuhu viivad mind minu jalad?
Kas sinna, kus ujuvad väiksed kalad?
Kes küll mind juhatab sedasi...
Kas jõuan kohale, või vaid edasi?

Pööran selja, vaatan taha.
Midagi ei jäänudki nagu maha...
Kas elu nii kerge,
Ning taevas nõnda helge?

Jalad, kus te mind viite?
Jalad, mis te küll nüüd teete...
Kunagi ma olin olemas, olin siin.
Vahete vahel kangem isegi kui viin.

Võtan kokku oma jõu,
Et küsida taevalt head nõu.
Kus viib mind minu tee?
Kust küll leiaksin igavese elu vee...

Kus on unistuste maa?
Sinna ikka tahaks ma...
Hingesugulust ja rahu.
Tõesti, rohkem ma ei palu...

Näita mulle homset päeva,
Kus järgmine auto ei lenda taeva.
Kus poleks sõda ja häda.
Selle maailmaga on ikka palju viga.

Anna mulle oma käsi.
Ütle, et sa kunagi uskumast ei väsi,
Et homne päev saab olema parem.
Ilusam ja armsam kui kunagi varem.

Väsinud olen vihkamast,
Õnneks mitte hing ihkamast.
Tahaks näha siniseid merelaineid,
Ning meelehetki ikka kaineid.
Mitte põgenemist reaalsusest,
Lihtsalt elust enesest...

Astuda tahaks mina rahus.
Ning astuda valges merevahus.
Tahan ikka sinna ära,
Et unustaksin maailma kära...

Kuni lõpuni vist ma unistan.
Pahad asjad – loodan et need unustan.
Tahaks vaid rahus puhata.
Kuid sedagi enam mulle ei lubata...
Homne maailm, palun sära!
Ära palun lihtsalt kao, minu unistustest ära!

Armastamast minu loll süda vist kunagi ei väsi.
Ilmselt nii kaua kuni oma kaelas ei tunne ma enda käsi.
Ootan sind, koht on vaba.
Tegelt ka,
Pole see ju nii väga paha.

Sinu naeratust ma ootan.
Mõistmist ja armastust.
Tühi koht ma pole, seda ka tean.
Päeva koos sinuga päris rõõmsalt õhtusse vean...

Miks leida sind nii raske...
Kergem tasuda riigimakse...
Süda tilgub verd.
Täidab sellega lõpmatut merd...

Vist haige olen,
Nagu me kõik.
Põgeneda tahan.
Õnnelikku lõppu.
Aga sellest ei kosta
Kippu ega kõppu.

Veri juba vaikselt seisma jääb.
Kedagi ju ei tule, seda ta näeb.
Reegleid lihtsalt vist ei tea.
Selle pärast mul kunagi vist ei vea.

Miks mind nõnda nõrgaks loodi.
Tegelt juba enne sündi üles poodi.
Paradiisi aiast mind välja aeti.
Lausa elavalt mind maha maeti.

Minu aeg on läbi.
Pole vahet,
Kas tapab mind köis või häbi.
Tean et käe ma tõstan ning hukun.
Ühel koledal päeval lihtsalt pikali kukun.

Libisen libedal tinakatusel.
Ning sina istud varsti minu matusel.
Aeg lõppes juba 
Ammu enne aega.

Kinni hoida millest?
Hoida kinni kellest?
Kes oleks siin,
Ning usuks minusse.
Võtaks mind õhtul enda embusse.
Suleks minu kõrvad,
Kui telekas kisendavad mingid lirvad...

Miks mind nõnda nõrgaks küll loodi...
Istutati meelega täitsa valesse poodi.
Las äike siis tabab mind.
Et lõpuks puhkaks ka minu hing.

Võitjate aeg on ju käes.
Nende näodki ammu on mäes.
Võitja
Tuleb ja võtab.
Kaot'ja
Kaob ja nutab.

Hing mul tahab põgeneda.
Uut maailma ise avastada.
Jätaksin taha selle keha.
Selle väeti ja mõttetu meha.

Armastus,
Miks vihkad mind.
Minu ju ainult
Ihkan sind...

Järgmine päev ennast õhtusse veab.
Ilmselt ta eilsest midagi rohkem teab.
Järgmise hommiku päikesesära,
Kustutab eilse päeva täitsa ära.

Tänase päeva kohmetu vari,
Üksta puha kui uskumatult vali,
Tänasest päevast saab vaid minevik.
Eelmise õhtu punane videvik...

Tulevikku vist natuke tean,
Seda omaette vaikselt nean.
Elu ta vist paremaks ei loo,
Hingeõnnistust ta ellu ei too...

Tänane päeva vaikselt ära sureb,
Keegi teine tema asemele tuleb.
Ära kaovad sinu teod ja mõtted,
Kustuvad sinu jaanikuu lõkked.

Võid lugeda seda ajaloo raamatust,
Nagu ammuse sõja haavatust.
Kes lahingupõllule langes,
Sõjamöllus suures ja kanges.

Mõttetute mõtiskluste,
Teisel pool suletud uste,
Relvi teritades,
Sõda venitades.
Otsuseid nad vastu võtsid.
Ning tuhandeid mehi maha matsid.

Tänane päev jälle suri ära.
Polnudki sellega nii suurt kära. 
Sinine taevas vaikselt kustus,
Ära kadus ja täitsa mustus.