Ära karda,
Ei nuta ma enam keset ööd,
Tegemata ei jäta enam mingit tööd.
Vist edasi nüüd liikusin,
Edasi poole mööda teed kiikusin.

Vist polegi see taevas nõnda halb.
Ka pilgu vahel üles poole tõstan.
Edasi ma lähen, ning ei karda.
Hingekülmus lõpuks üles sulanud on.
Vaatan ringi ning mõistan et taevas on ikka sinine,
Ning asflalt must.
Mõistus mõistab,
Ning kingad edasi mind viivad.

Kartsin,
Et sinna ma jäängi,
Muutmatuna külmub hing.
Taevas ainult pilves ning vihma vaid sajab,
Ja maailm ei vasta ka siis kui keegi abi vajab.